Ise juba lendan, aga vanemad toitku!
Raplas võis suurte kortermajade vahel näha pilti, kus juba päris suur kärbsenäpipoeg istus pesukuivatusnööri raamil ja ootas ühemõtteliselt toitmist, mida üks vanalindudest ka tegi.
Ent siis jäi toidutooja veidi kauemaks ära ja vapper nooruk otsustas lendamistrenni teha, sihiks ühe rõdu serv. Kuna hoog oli liiga suur, pani linnuke esimesel katsel päris suure matsuga vastu majaseina.
Seda nähes kargas muidugi pähe, et vaene lind, mis nüüd saab. Ei näinud, kas kärbsenäpp rõdupiirde taga korraks kukkus. Igatahes oli ta sealt kiiresti jälle väljas ja nüüd, küll väikese koperdusega, ka õiges kohas - täpselt rõduserval.
Samasuguse rõõmsa uljusega otsisid koduvarblase pojad suurte majade vahel toitu - kes sikutas midagi mullast, kes näperdas noka vahel kõnniteelt leitud paberinutsu.
Aga kui vana varblane välja ilmus, aeti nokk taeva poole.
Kõik muutub üleöö
Samas võivad linnunärvilisemad linnainimesed end juba rahulikumalt tunda - künnivaresed ei jaluta enam akende all murul, vaid on tihti hoopis koristatud rapsipõllul või niidetud heinamaal.
Kuigi varesepojad sealgi veel pea lakkamatu kileda nõudlikkusega oma vanematel kannul käivad ja toitu manguvad, ei ulatu see enam majade vahel kajama.
Inimlapsega võrreldes arenevad linnupojad, eriti just väikeste lindude omad, nagu välk ja pauk. Täna nähtu võib homseks olla juba täielikult muutunud.
Nii juhtus suitsupääsukestega Rapla lähedal Raela külas. Pikka aega oli sidinat-vidinat, kui ühe pesakonna pojad kambas lendu harjutasid, lattaial või elektritraadil kõõlusid.
Mõni laisem sai vanalinnult lausa udjada, kui pikalt istuma jäi. Kuid eelmisel nädalal oli äkiliselt traatidel neid terve parv ja kusagile end sätiti...
Kas selle pesakonna vanalinnud tegelevad nüüd järgmise kurnaga (pääsukesed võivad ühe suvega ka kolm korda pesitseda), ei tea.
Paide linnas hakkas paar nädalat tagasi silma, et samal ajal kui Raela linavästrikupojad juba ammu iseseisvat elu alustanud olid, käis Paides samas arengujärgus noor linavästrik ainult vanalinnul sabas, nokk pärani.
Põhjus pole siiski see, nagu saaks maal elavad linnud oma eluga paremini hakkama. Ornitoloog Eve Mägi pakkus, et ilmselt oli Paide puhul esimene kurn hukka saanud ja tegu oli järelkurnast koorunud hilisema pojaga.
Üldine seaduspära on aga, et väikelindude vanadel jääb tihti aega veel teiseks kurnaks. Näiteks kuldnokapojad on juba ammu parvedes põldusid mööda hulkumas, kuid rästa paksukesi poegi võis veel hiljuti näha tee ääres tuiutamas või pargis suure põõsa all lihtsalt seismas. Muidugi vanade rästaste valvsa kaugpilgu all.
Õpivad ja mängivad
Kuldnokkadel pole kombeks pärast poegade lennuvõimestumist pesitsuspaigas pikalt omaette pereelu elada.
Ka põldvarblaste esimese pesakonna noored liiguvad ise toitu otsides nüüd laialt ringi, kuid meie aias käidi üsna hiljuti veel kambas ka pesakohta vaatamas.
Põldudel-väljadel on näha kiivitajaparvesid. Jah, kiivitajapojad ongi pärast koorumist kohe valmis vanalindudega kaasa sibama ja ise toitu otsima, kuid nüüd oskavad nad ka lennata ja hakkavad seetõttu silma.
Ühel õhtupoolikul Kuusiku põldude vahelisel teel võis jälgida noorte kiivitajate lusti. Lõputult-lõputult lennati ühelt põllult teisele ja tagasi või maanduti kamphaaval mauhti kruusateele, et tee ääres olevast rohuviirust toitu otsida ja varsti jälle lennuharjutustega alustada.
Kui aga ühele põldudest saabus hoopis väiksem hallvareste seltskond (hallvarestel püsib pere pikemalt koos või moodustavad nad väiksemaid salkasid), tekkis kohe piirjoon - varesed otsisid toitu ühes ja kiivitajanoorukid teises põlluosas.
Kurepojad alles pesas
Heinaniitjaid, kesakündjaid jms põllutöö tegijaid saadavad praegusel ajal ka valge-toonekurgede parved, kuid need pole tänavuste poegadega pesakonnad, vaid vanalinnud ja mittepesitsevad linnud - toonekurepojad on kas alles pesas või kohe lendama hakkamas.
Samamoodi alles kasvavad sookurepojad, kes pesahülgajatena maapinnal olevast pesast koos vanematega kohe pärast koorumist lahkuvad.
Ka paljud veelinnud, näiteks kühmnokk-luiged ja pardid liiguvad ringi poegadega koos ja alles õpetavad neile elukombeid. Pesades on vanemate toita veel kakud, kullid ja kotkad.
Kommentaar
EVE MÄGI
ornitoloog
Kes lindudest oma pojad pärast lennuvõimestumist omapäi jätavad? Lõpuks peaaegu kõik, on vaid üksikuid, kes seda ei tee.
Sookured lendavad koos poegadega ka talvituspaikadesse – suured gruu-gruu tehes ja pojad kõrval piiksudes.
Luigepojad on sageli veel järgmisel kevadelgi vanematega koos. Kevadrändel näeb ju valgete kõrval tihti ka hallikaid noorlinde. Väiksemates salkades on pesakond isegi sedastatav, suurtes on raske vahet teha, millised hallid milliste valgete juurde kuuluvad.
Aga üldiselt on vanemate-laste suhe linnuliigiti üpris isesugune, alates täielikust ükskõiksusest ühe sugupoole poolt (näiteks pardid) kuni mõlemapoolse usina tegutsemiseni (kajakad, tiirud, haned-luiged, kuldnokad jm).
Kahlajatel, kiivitajad sealhulgas, on kõige levinum käitumisviis vanemate kohene lahkumine pesitsusaladelt ja noorte kogunemine salkadesse – üsna pea sätivad needki end rännuteele.
Koovitajatel tegeleb emalind poegadega vaid nädalakese ja lahkub siis, isalind valvab kuni nende lennuvõimestumiseni ja lahkub alles siis ning varsti panevad pojad takkajärele. Seda liiki näeb veel hiljemgi, kuid need linnud on juba põhja poolt siia tulnud.
