Isegi väikeste heategude järele valitseb suur nõudlus
Eelmisel nädalal andis Põlvamaa mees Tanel Velga oma Facebooki-lehel teada, et jõulude ajal ei pea vähemalt lastega pered külmetama ning andku hädalised endast teada, ehk saab abi. Postitus levis kulutulena ning soove tuli lähedalt ja kaugemalt.
Velga on Himma külas lastemööblit tootva ASi Suwem haldusjuht, kes sai oma firma juhtidega kokkuleppele, et tootmisest üle jäänud klotsid võib ära anda küll.
“Asi algas sellest, et ühe valla sotsiaaltöötaja küsis lastega perele abi. Siis mõtlesin, et saaksime ju teisigi aidata,” räägib Velga. “Kurbi lugusid on palju ja praegu on aeg, kus külm surub peale ka. Oleks ju nukker, kui viimase raha eest ostetakse kuskilt kott kalleid puid ja lapsed jäävad maiustustest ilma.”
Külmetajatest on juba teada antud, samuti võtsid ühendust mitmed organisatsioonid, kes teavad hädalisi hästi ja oskavad öelda, kus mure kõige suurem. Kaugemalt helistajatel soovitas küttepakkuja siiski rääkida mõne omakandi ettevõttega, transport oleks muidu lihtsalt liiga kallis. Velga sõnul on Eestis kindlasti rohkemgi puiduettevõtjaid, kes aidata saaksid, ning samuti hulgaliselt neid, kel tuge hädasti vaja oleks.
Iseasi, kuidas neid kaht poolt alati õnnestub kokku viia. “Nõudlus on aga kindlasti suurem kui meie praegused varud,” lausus ta.
Tunglevad ukse vahel
“Ega nii palju küll aidata ei saa, kui vajadust oleks,” nõustub Krista Einbaum, kes juba üheksandat aastat veab rahakorjamist Haapsalu vähekindlustatuile pakkide tegemiseks.
“Need on inimesed, kes vajaksid imet, et tulla tagasi tööturule. Enamasti alkoholiprobleemiga ja isegi enda suhtes lootuse kaotanud, kellelt ka riik ei oota enam ammu midagi. Teisalt on neil igaühel oma lugu, tavaliselt nii kurb, et peab olema väga kõva südamega, et mitte kaasa tunda,” kirjeldab Einbaum.
Selliseid elu hammasratastest räsitud inimesi ootab igal aastal jõulude ajal neile korraldatud üritusele Haapsalu vabakogudus. Tavaliselt pääsevad sisse esimesed sada ning ega rohkemateks pakkideks olegi raha.
“Oleme võtnud sihiks, et jagame sellist toitu, mis on pühade ajal nende inimeste laual, kes hästi toime tulevad,” selgitab Einbaum. Tänavuses pakis on nii sült, vorst, või, kook, kommid kui ka mandariinid.
Eelmisel aastal läks rahakorjamine nii hästi, et õnnestus teha lausa kaks jõuluüritust − üks tavapärastele hädalistele, teine neile, kel lihtsalt rasked ajad käes. Mõlemad korjasid täissaali.
“Seda muret pole, et ootaksime tühjas majas. Tavaliselt tullakse varem, et kindlasti sisse saada, tullakse ka väljastpoolt Haapsalu. Need inimesed pole isegi mitte teine, vaid juba kolmas Eesti,” märgib Einbaum.
Samas pole saal sugugi täis vaid habetunud mehi. Vastupidi, vähemalt pooled tulijaist on naised, osadel lapsedki kaasas. Kui rahakogumine paremini läks, said lapsed suuri pehmeid mänguloomi.
Et isegi toidupakkide jagamisel tõuklemiseks läheb, pole mingi ime – vajadus nende järele on lihtsalt nii suur, et inimesed ei kannata rahulikult sabas seista.
“Me ei jõua kõiki aidata,” nendib Einbaum. “Paraku ei tahagi kõik neid aidata. Pigem antakse raha lastele või toetatakse loomade varjupaika, mitte neid, kes on ühiskonna mõttes väljasseisjad.”
Abisaajad ise on tänulikud ja rõõmsad, et saavad soojas toas kontserti kuulda ning kaasa toidupaki. Paljude tulijate puhul on näha, kuidas on püütud kehva valiku hulgast selga otsida paremaid riideidki.
Raha kogutakse aasta läbi, ettevõtmist on toetanud ka Haapsalu linnavalitsus.
Seda, et viletsuses olijate hulk väheneks või kadumas oleks, pole märgata. Ning Krista Einbaum lubab ettevõtmisega jätkata, kuni vähegi kaasamõtlejaid jagub.
Lõuna-Eestis tiirutas neil päevil aga jõulubuss. Selle tõmbas käima Valgamaalt pärit Jaanus Kase, kes võttis sõbrad kaasa ning tegi tiiru lumetormi ja kehva ilma kiuste.
Misjoniorganisatsiooni Harvest XXI kaudu hangitud uhiuued seljakotid, mis täideti suupärase ning tarvilikuga, läksid nagu soojad saiad.
“Käisime Lääne-Virumaal ja Valgamaal kohtades, mis ikkagi ääremaa,” rääkis Kase. “Panime kuulutused välja ning andsime teada, millal kohal oleme. Inimesed tahtsid kohe teada, kui palju see maksab ja kas hakkabki nüüd selline jõulubussiliin käima.”
Jõulubussi mõtte taga oli soov inimestele rõõmu teha, et võimalikult paljudeni jõuaks pühade hea sõnum. “Ilma mingite kohustusteta midagi vastu pakkuda, kuhugi alla kirjutada või kedagi valida,” muigas Kase.
Kui algul jagus kinke lahedalt, siis Valgamaal Õru ja Põdrala vallas tiirutades hakkasid varud kiiresti sulama.
“Valmistasime 140 pakki ning hankisime vahepeal asju juurdegi, kuid mõnda kohta saadame veel juurde,” ütles Kase.
Seda, et abivajajaid jagub, teab ka ettevõtja Urmas Pilpak. “Kui Eesti president palub endale kellelgi poest leiba tuua, jookseb igaüks, aga kui paljusid liigutab nende olukord, kes pole mõjukad ega tähtsad,” arutles ta.
Pilpak aitab teist aastat peresid, kelle kehva olukorda tutvusringkonnas teatakse. “Palusin sõpradel sellistest inimestest teada anda ja nüüd on kümmekond inimest, kellele paari sõbraga koos toidupakid koju korraldame,” selgitas ta.
Raha pole vaid minu
Pakid lähevad Tallinnast teele mitmes suunas, saajate hulgas on tervisehädadega inimesi ning samuti peresid, kus lastel vaid üks vanem ning temagi vaatab pigem pudeli kui pere poole. Aga on ka neid, kel lihtsalt rasked ajad.
Pakki läheb nii tavapärast toidukraami kui ka sellist, mida kitsikuses endale osta ei tihkaks.
“Ma ei arva, et kõik mu raha oleks minu oma. Olen ise kogenud elus palju head ja tahaksin natukenegi vastu anda,“ lausus Pilpak.
