JAAK ALLIK VÄRSKES MAALEHES: Riigikogu on kõige vähema tööga töökoht Eesti Vabariigis
Nüüd kui Jaak Allik just 70 sai ja avaldas “Kihnu Jõnnist Savisaareni” – raamatu, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika Leonid Brežnevist Kersti Kaljulaidini –, räägime maailmavaatest. Selle kujunemisest ja kestmisest.
Kui valimisseadust ei muudeta (Jaak Allik on praegu kehtiva valimisseaduse üks autoreid. – M. M.), siis poliitilise juhtimise tase langeb iga korraga üha katastroofilisemaks. Sest inimesed, kes võiksid olla otsustamise juures, ei taha enam otsustamise juurde minna. Ei taha minna, sest ei taha kaotada oma erialast kvalifikatsiooni ja sattuda ajakirjanduse lausmõnituste märklauaks.
Õnneks ei kaitse uut valimiskorda enam mina üksi. Olari Koppel ja Ülle Madise jõudsid 2014. aastal esitatud Eesti Koostöö Koja ettepanekutes samale tulemusele, mida mina räägin juba kümme aastat. Eesti vajab sellist parlamenti, kus 2/3 või ka 3/4 ei oleks Toompeal alalisel tööl.
See tähendab, et kolmandik – fraktsioonide juhid ja komisjonide esimehed – oleksid alalisel tööl. Kaks kolmandikku võiksid seda teha oma põhitöö kõrvalt. Seal oleksid korralikud ettevõtjad, juristid, teatrijuhid, teadlased... Nad käiksid koos kuus korda aastas nädal aega.
Rohkem seal tegelikult tööd ei ole. Mulle ei maksa rääkida, et Eesti parlamendis on palju tööd. See on kõige vähema tööga töökoht Eesti Vabariigis päris kindlasti (102 tööpäeva aastas!). Uus korraldus välistaks selle, et parlamendis oleks elu- ja töökogemusteta seltskond.
Praegune valimisseadus ei ole enam jätkusuutlik. Algul oli kõik õige, et saaks tekkida erakonnad, et oleks erakonnademokraatia. Nüüd on vaja saavutada see, et sinna valitud inimesed ei oleks totaalses sõltuvuses erakonnast. Lisaks sellele muudatusele, et osa inimesi saaks olla oma põhitööl, võiks minna üle ka sellele, et pool parlamendi liikmeist on valitud parteinimekirjadega ja teine pool otsemandaadiga (nagu on Leedus, Gruusias jm), aga see oleks muidugi veelgi põhimõttelisem reform.
Vanas Kreekas eristati üsna selgelt kaht “rahvavõimu” vormi – demokraatiat ja ohlokraatiat. Demokraatia puhul valitses seadus, ohlokraatia puhul rahvahulga tahe.
Räägime Eesti tänapäeva demokraatiast, aga ma loen aeg-ajalt soovi minna presidendi otsevalimistele, mis on hoopis ohlokraatia – valitsema hakkab kergesti manipuleeritava rahvahulga tahe. Väga hea, et me oleme seni sellest hoidunud.
Pikka intervjuud Jaak Allikuga loe homsest Maalehest!
