Jaan Leetsar: Minu unistus Eesti talust ei ole täitunud
JAAN LEETSAR, kas teie unistus Eesti talust on täitunud?
Lühidalt öeldes - ei ole. Taludel pole õnnestunud vabaturumajanduse konkurentsitingimustes võitjaks tulla. Võitnud on paljudel juhtudel kolhooside baasil moodustatud suurkapitalistlikud ühendused - osaühingud ja aktsiaseltsid, mis on jätnud maarahva töölise seisundisse. Maainimesest on saanud jälle "mõisamoonakas", mitte maaomanik, kes tegude ja tööga vastutab nii maa- kui taluomandi säilimise ning selle kaudu ka riigi jätkusuutlikkuse ja järjepidevuse eest.
Kui te 20 aastat tagasi kutsusite üles isaisade maid tagasi võtma, pidasite silmas eestiaegseid väikesi talusid?
Sellist väikeste talude süsteemi, nagu mulle püütakse oponentide poolt kaela määrida, pole ma iialgi mõelnud. Pidasin silmas talu, mis suudab ära toita ühe perekonna. Piimakarjatalu puhul 70-100 või isegi rohkem lehma, teraviljatalu puhul 400-500 hektarit.
Talu suuruse määrab kasutatav tehnoloogia. Omal ajal mõõdeti talu suurust adramaaga. Talul oli haritavat maad nii palju kui
peremees, hobu ja ader suutsid künda. Tänapäeval sõltub haritava maa hulk masinate - kombainide ja traktorite tööjõudlusest. Muidugi on ka ühe pere poolt haritav maa seetõttu suurem.
Ometigi kujutasid talutaastajad ette, et saavad hakkama ka kolme-nelja lehmaga.
Ma ei tea, kas tõsised tegijad seda arvasid, pigem unistati isiklikust kodukohast. See kodukoha unelm realiseerus taluks juba Vabadussõja järel, kui inimesed said maad, mille nimel nad ka sõtta läksid. Ränkraske tööga ja ühistegevuse toel ehitati talud üles alles 30ndate aastate lõpuks.
Meie taluliidus pidasime silmas, et kõik ei võta talusid tagasi, seetõttu jääb maad üle ja talud saavad vastavalt oma majanduslikule võimekusele tasapisi suuremaks areneda. Lootsime, et meie talude areng on isegi kiirem kui Rootsis, Taanis ja mujal. Paljudel on see ka õnnestunud.
Mis meil on valesti tehtud?
Vabaturumajanduse isereguleerivat võimekust, nn nähtamatut kätt tähtsustati riigi tasemel üle - arvati, et küll turg reguleerib ise ja talud sünnivad kui imeväel ilma riigi abita. Domineerivaks sai kummardamine suure raha ees ja see on jätnud kõrvale pehmemad väärtused nagu omariiklus, sotsiaalsed suhted, peremeheks olemine, loodusega kooskõlas elamine.
Kas olukorda saaks veel päästa?
Talude päästmine on paljuski võimalik ühistegevuse kaudu. Majanduslik koostöö aitab taludel saada sama suureks või suuremaks kui on kapitalistlikud suurettevõtted. Hea näide on, et noored ja hakkajad mehed püüavad praegu taasluua ühistupanka. Olgem ausad, välispankade poolt viiakse Eestist palju raha välja, 7-10 miljardit krooni puhaskasumit aastas, mis ühistupanga olemasolul jääks Eestisse ja mille kaudu saaks ka maaelu edendada rohkem.
Tundub, et paljud asjad on ühistegevuses maha magatud või käest ära lastud. Töötlev tööstus peaks olema ju ka tootjate endi käes, aga see rong on juba läinud.
Ma ei usu, et ta läinud on. Mida raskem aeg, seda enam koonduvad inimesed ühistuisse. Ja praegune aeg on majanduslanguse tõttu ühistute arenguks ja tekkeks just soodne.
Olen optimist, sest meil on näitena esile tõsta väga hästi arenenud ühistuid. On tulundusühistu E-Piim, mis omab kogu tooraine turust ca 22-25%, on teraviljaühistu Kevili ja tulundusühistu Eesti Talukartul, professor Olev Saveli looduna on meil üleriigiline tõuaretusühistute süsteem, mida paljudes riikides ei ole. ETK näol on alles ja elujõus ühistuline kaubandus, kahjuks ei ole nad turuosa kasvatamise nimel tähtsustanud piisavalt oma liikmeid. Ka on aktiviseerunud metsaühistud ja -seltsid.
Ühistegevuse hulka tuleks arvata ka mittetulundusühingud, mis on Eestis kõvasti arenenud. Meil on üle 20 000 kõikvõimaliku seltsi, ühingu ja seltsingu.
Siiski, minu ettekujutuse järgi võinuks tulundusühistud hõlmata palju suurema turuosa. Ühistud oleks suutnud ära hoida ka välismaiste ühistute Eestisse tuleku, näiteks piimandus- ja lihandusettevõtted, mis kuuluvad Soome talunikele, nagu Laeva ja Põlva meiereid, Valga ja Rakvere lihatööstused, Ekseko või Tallegg, mis toodavad Eestis nüüd neile kasumit. Samamoodi toodavad meie pangad praegu kasumit rootslastest omanikele.