Jaan Männik: Kärbete taga ei paista kiusu
Kust tulevad krooni devalveerimise jutud, Jaan Männik?
Kõigepealt välismaistelt analüütikutelt, kes hindavad riikide majanduse seisu. Kui see on halb, on raha kursi muutmine üks võimalusi asja parandada.
Miks me siis ei proovi seda võimalust?
Sest see oleks väga suur ja raske löök eelkõige just väiksema sissetulekuga inimestele. Sest samavõrra, kui me krooni devalveerime, lähevad kallimaks importkaubad. Langetame krooni kurssi 25%, on kaubad kohe samavõrra kallimad. Aga toome me välismaalt sisse ju ka naftat ja gaasi!
Milline on devalveerimise positiivne mõju?
Eestis ma seda praegu ei näe.
Ettevalmistusi siiski tehakse.
Näen selgeid märke, et Eestil ei ole kavas krooni devalveerida. Vastasel korral ei arutaks valitsus nii aktiivselt, kuidas kulusid kärpida. Sest olukorrast välja tulemiseks on vaid kaks teed: devalveerida või kärpida.
On valitsus isiklikult teie käest nõu küsimas käinud?
Ma olen panga nõukogu esimees, mitte ei juhi panka. Eesti Panka juhivad president ja kolm asepresidenti ning nemad on valitsusele oma seisukohti esitamas käinud.
See ei tähenda küll, et ma igapäevaste majandusasjadega kursis poleks. Kuna lähen õhtuti juba kella kümne paiku magama, olen hommikul poole kuuest või kuuest üleval ning istun paar esimest tundi arvuti ees, lugedes nii eesti-, rootsi- kui ingliskeelseid uudiseid.
Selle 16 aasta jooksul, mil Eestis elan, on mul tekkinud ka laialdased sidemeid nii Eesti ärimeeste kui poliitikute seas ning ma tean, mis majanduses tegelikult toimub. Lisaks suhtleme tihedalt Eesti Panga presidendi Andres Lipstokiga.
Kui tihti?
Mida raskem aeg, seda tihedamini.
Aga kas te ise oma ameti tõttu ei vastuta, kui majandusega midagi juhtuma peaks?
Vastutus on pigem panga juhtkonna käes. Aga majanduses võib ju juhtuda ka midagi niisugust, mida Eesti Pank mõjutada ei saa.
Mis puutub aga minusse isiklikult, siis jah, kui tõesti midagi viltu läheb, küsin endalt, kas ma midagi valesti tegin või hoopis tegemata jätsin.
Elame majanduslanguse ajal. Kas põhi on juba käes?
Pean siin lugejat juba ette kurvastama. Keegi ei oska praegu öelda, kas põhi on käes või mitte. Ka USAs, Inglismaal ja Saksamaal ei teata, kaua langus veel kestab.
Kui keegi prognoosida ei oska, kas on siis põhjust majandust üldse teaduseks nimetada?
Kindlasti on majandus teadus. Ka ilma ennustatakse keeruliste mudelite ning võimsate arvutitega, ometi võidakse mööda panna. See aga ju ei tähenda, et meteoroloogia poleks teadus. Viga võib olla ka lihtsalt algandmetes. Need peaksid küll olema õiged, aga alati pole see nii.
Ikkagi on teadmatus raske.
Jah, siis hakkame ise pead vaevama. Ükskõik mida me ka välja ei mõtleks, kas vajume sügavamale või jõuab põhi juba kätte, on tegu vaid arvamusega, spekulatsiooniga.
See ei ole ju ometi esimene langus maailma ajaloos. Kas varasemad kogemused siis ei aita?
Ei. Asi on varasematest tõsisem ja sügavam. Võib-olla saaks mõne kõrvutusjoone tuua 1930.-1931. aastaga, aga siis oli hoopis teine ühiskond ja hoopis teine mõtlemisviis.
Teie ja meie praegused liidrid ei esinda ju ka üht põlvkonda ja üht mõtteviisi.
Praeguse Eesti juhtidega polegi me nii erinevatest põlvkondadest. Mina saan varsti 64, nii Andrus Ansip kui Jüri Pihl on aga mõned aastad üle viiekümne. Isegi Mart Laar, kes aastaid tagasi verinoore peaministrina ametisse asus, saab järgmisel aastal 50. See tähendab, et jõuame teiste riikidega sarnasesse olukorda.
Vanust poliitikutel tõesti juba on, aga majandus- või rahandusharidust pole vist ühelgi praeguse valitsuskabineti liikmel.
Valitsemisel, õieti üldse tippjuhtimisel on tähtis see, et sul on haaret, et sa tajud tervikpilti, poliitilist maastikku, oma väljaütlemiste mõju nii kodu- kui välismaal. Seda konkreetset, mida sa ei tea, saad ju alati küsida oma ala asjatundjate käest.
Mis ja miks siis õigupoolest Eesti majandusega juhtus?
Eesti majandus kuumenes tõsiselt üle, hakates 2007. aasta suvel siiski jahtuma. Sisenõudlus vähenes, pangad polnud enam nii varmad laenama. Eesti majanduse tasakaalu viimiseks piisanuks nüüd aastast-poolteisest. Paraku algas mullu septembris rahanduskriis, Eesti majanduse olukord oleneb aga palju rohkem maailmamajanduse seisust kui meie endi jõupingutustest.
Võib-olla oleks kõige parem ruttu põhja välja jõuda, et siis kiiresti tõusma hakata?
Mingit kindlat põhja pole, seega ka vajadust vajuda mitte. Küll on tähtis võimalikult kiiresti jõuda kasvuni. On aga küsimus, millal tõus algab.
Miks USA kriisini jõudis?
Esiteks aeti seal tagasihoidmatut rahanduspoliitikat ehk laenati liiga palju raha välja.
Teiseks ei reguleeritud seal just seda valdkonda, millest hiljem probleemid tekkisid.
Kolmandaks mindi liigsetele riskidele, aeti lühinägelikku poliitikat.
Nüüdseks on omaaegsed autoriteedid põrmu langenud.
Jah, ka lausa pooljumalaks peetud USA föderaalreservi juht Alan Greenspan sattus kriitikatule alla. Lahendas ta ju probleeme sellega, et tegi raha väga odavaks.
Rahanduskriis tekitas ka usalduskriisi.
Psühholoogial on majandusasjades vägagi suur mõju. Veidi liialdades võib öelda, et emotsioonid ongi need, mis tegutsemist juhivad.
Kogesin seda ka ise börsiettevõtte juhina töötades. Kui räägid oma ettevõttest, ei oodata ülevaadet ajaloost, vaid hinnangut tuleviku suhtes.
See tähendab, et juht peab olema väga optimistlik.
Kohtasin investoreid seitsme aasta vältel kord-kaks aastas. Seega ei olnud mul võimalust rääkida juttu, millel polnud katet. Lubadused peavad olema sellised, et need hiljem ka tegelikkuseks saaksid, sest katmatu optimism sööb usaldusväärsust.
Meil on üsna optimistlikke lubadusi jaganud peaminister.
Seda, kas Ansip on peaministrina olnud liiga optimistlik, otsustavad ajaloolased. Praegu on valitsus olukorra tõsidusest selgelt aru saanud.
Millal kriisist välja tuleme?
Mitte enne, kui seda on teinud USA. Ja ka seal peab esmalt taastuma usaldus. Praegu ollakse nii usaldamatud, et pangad ei laena klientidele ega ka üksteisele.
Pangad ise kuritarvitasid nende vastu tekkinud usaldust.
Ma ei ütleks päris nii. Kui pank annab kellelegi laenu, on see kahepoolne tehing. Vastutus selle eest on mõlemal. Pank hindab raha tagasisaamise tõenäosust, klient laenu maksmisega hakkama saamise tõenäosust.
Olen veendunud, et inimene ise vastutab oma tegude eest.
Valitsus vastutab oma tegude eest praegu riigieelarve jupphaaval väiksemaks lõikamisega. Mille kallale ei tohiks nad teie arvates kindlasti minna?
Läbirääkimiste puhul tuleb kasuks, kui tabuks ei kuulutata mitte ühtegi valdkonda. Muidu on väga raske kompromissini jõuda.
Kärpida tuleks võimalikult laialt - mida rohkem valdkondi, seda väiksemad mahalõiked. Kõige vähem tuleks aga võtta neilt, kellel oli varemgi raske. Pean siin eelkõige silmas üksi last kasvatavaid vanemaid.
Aga pensionärid? Peaksid nad lippude ja loosungitega tänavatele tulema?
Soovitan neile tõsiselt: ärge tulge tänavale, plakatitega praeguseid probleeme ei lahenda.
Valitsuse ebapopulaarsete otsuste taga on probleemid maailma majanduses. Neid otsuseid lihtsalt on vaja teha, siin pole tegu kellegi kiusamisega. Ning neid otsuseid oleks pidanud tegema iga valitsus, sõltumata sellest, millised erakonnad koalitsiooni kuulunuks.
Mida öelda neile, kes on hirmul pensionifondide raha pärast?
Paljud pensionifondid on investeerinud oma raha aktsiatesse. Nende hinnad mullu kukkusid, ja mitte vähe. Kas tänavu näeme kukkumist või tõusu, me ei tea. Aga on ka arvamusi, et suur kukkumine on ära olnud.
Üks lahendusi Eesti majanduse päästmiseks on mõte, et püüame kõik oma viimaste säästude eest rohkem osta ning eduvankri nii jälle veerema lükata.
See pole praeguse Eesti tee. Meil on eelkõige vaja säästa.
Miks me üldse nii väga püüdleme tasakaalus eelarve poole?
Kitsamalt võttes on eesmärk liituda eurotsooniga aastal 2011. Maastrichti mõõdupuu kohaselt võib Eesti eelarve olla ka 7-8 miljardi krooniga miinuses, aga tegelikkuses on selge, et kui me praegu kärpeid ei tee, siis me neid kriteeriume ei täida. Jääme kärbetele vaatamata tänavu defitsiiti.
Mis me sel juhul peale hakkame?
Võtame raha reservidest või hakkame laenama. Ainult et laenu peavad tagasi maksma meie lapsed.
Meil on siiski üks lohutus - Lätil läheb veelgi halvemini.
Lätis on oma pangad ja riik pidi neid toetama. See aga läks kalliks.
Nii et see, et meil oma pankasid õieti pole, tuli Eestile kasuks?
Meil jäi nii alles rohkem reserve. Lätlased pidid pöörduma laenu saamiseks rahvusvahelise valuutafondi poole. Muidugi ei saa väita, et kui meil olnuks oma pangad, oleksid nad kindlasti olnud raskustes, aga tõenäoline see on.
Mil määral on siinsed Rootsi pangad üldse Eesti pangad?
Vägagi suurel määral. Nende kliendid on ju valdavalt Eesti eraisikud ja ettevõtted. Sama lugu on ka sideteenuste pakkujatega.
Kõrvuti muu negatiivsega kasvab Eestis kiiresti tööpuudus. Milline töötute protsent võib riigile ohtlikuks muutuda?
Rootsi taustaga mehena Eestisse tulles oli mulle isegi harjumatu, kui vähe siin tööpuudusest räägiti. Rootsis kaotasid sotsiaaldemokraadid vähese tähelepanu tõttu tööpuudusele ju aastal 2006 isegi valimised.
Nüüd on ka Eestisse jõudnud märkimisväärse tööpuuduse aeg. Praeguse seisuga saab riik küll veel hästi hakkama, aga Lääne-Euroopa kogemus näitab, et 15-20% tööpuudus toob endaga juba poliitilise ebastabiilsuse. Ka Eestis võiks see piir olla 20% juures. Praegu pole küll põhjust arvata, et asi selleni jõuaks.
Samas räägiti alles hiljuti võõrtööjõu sissetoomise vajadusest.
Loomulikult maadleme praegu suure tööpuudusega, aga majanduse uue tõusu ajal kerkib see teema uuesti esile. Inimesed lähevad ikka sama vanalt pensionile, aga elavad kauem. Samas sünnib iga ema kohta vähem kui kaks last, mis tähendab, et rahvaarv väheneb. Lisaks lahkub meilt hulk tööealisi inimesi mujale.
Siin tulebki valik võõrtööjõu või pensioniea hilisemaks nihutamise vahel. Võõrtööjõu hulgaline sissetoomine läheb minu arvates vastuollu meie põhiseadusega, kus on sõnastatud, et meil tuleb kaitsta oma riiki, rahvast, keelt, kultuuri. Nii ei näe ma, et sisseränne oleks lahendus.
Kas teil pole hirmu, et elatustase ei jõuagi Eestis enam kunagi kriisieelsele tasemele?
Olen veendunud, et head ajad tulevad taas. Küsimus on selles, millal nad tulevad.
On välja pakutud ka võimalus, et pärast kriisi pole maailmas miski enam endine.
Kliima soojenemisest või naftavarude lõppemisest tulenevad muutused maailmas ei saabu veel lähiajal.
Milline on teie enda side rahaga?
Minu noorusunistused polnud seotud mõttega rikkaks saada. Küll aga tundsin ma, põgenikelaagris sündinud laps, mida tähendab tunne, et sul on vähe raha. Seetõttu ma ei idealiseerigi vaesust või väga vähesega hakkama saamist.
Mis teile praeguses Eestis rõõmu teeb?
Mulle on eluaeg tähtis olnud rahvusküsimus. Olin ka Rootsis väga aktiivne eestlane, ka organisatsiooni Eesti Üliõpilaskond Rootsis esimees. Samas olen Eestis elades tundnud, et mul on nagu kaks identiteeti. Seetõttu olen rõõmus, et minu lapsed - 11aastane poeg ja 13aastane tütar - kasvavad üles siin, Eestis, et neil on Eesti identiteet.