Jaanus Rahumägi: Venelane peab tundma end Eestis tegijana
Juba mõnda aega käib kummaline võidujooks. Nii Eesti kui Vene riik üritab nn halli passi meestest oma kodanikke teha.
Kui me räägime mitte eesti keelt rääkivatest isikutest Eestis, siis peame rääkima pragmaatiliselt, mitte emotsionaalselt. Seda kahel põhjusel. Esiteks suhtuvad vene inimesed ise kodakondsusesse väga pragmaatilistelt. Teiseks tegutseb samamoodi Vene riik, kes üritab siin vett sogada. Seetõttu peab ka Eesti riigi käitumine olema mitte emotsionaalne, vaid pragmaatiline.
Mida see reaalselt tähendab?
Pole tähtsust, kumb protsess kiiremini käib: kas Vene või Eesti kodakondsuse võtmine.
Kui on inimesi, kes tahavad võtta Vene kodakondsuse, siis tehku seda pealegi. Eesti riik ei jää sellest nõrgemaks. Nad ise vähendavad oma võimalusi oma elu paremini elada.
Kodakondsuste, passide jm riiklike regaalidega vehklemine ei täida sisulist eesmärki. Kui inimene elab vaba inimesena vabas riigis, teeb ta oma valikud selle alusel, mis on talle kasulikum. Ja alles siis tulevad emotsioonid.
Kas eestlastega on vastupidi? Ei ole. Meil pole ainult kuhugi mujale minna, kus oleks parem elada ja kus eesti keelt räägitaks. Seepärast on tähtis rääkida vene kaasmaalaste projektidest nende õigete nimedega. See on Vene riigi poolt välja visatud konks, kus tahetakse, et Eesti riik astub mingeid omapoolseid samme, mida Vene riik ootab.
Näiteks?
Näiteks pole meil mõtet sellele liimile minna. Me ei peaks iga venelaste provokatsiooni peale rapsima hakkama. Nad teevad neid selleks, et enda enesetunnet tõsta ja teisi endale meelepäraseid samme astuma sundida. See on suur mäng. Väga sageli neelavad poliitikud ja ajakirjandus selle konksu alla.
Alles see oli, kui kolm lollpead said ühes Eesti nädalalehes tuimalt kaks lehekülge leheruumi! Venelased vaatavad, mis kaubaks läheb ja eestlased teevad ise parimatele projektidele oma lehtedes reklaami. Nii lihtne see ongi. Venelased peavad aru saama, et Eesti kodakondsus tasub ära. Ja need, kes Eesti riigikorda soovivad õõnestada, peavad elu lõpuni jääma Vene riigi nööride otsas hüplevateks toladeks, keda ära kasutatakse. Erinevalt nende endi arusaamadest, eraelu neil pole.
Kas halli passi seltskonda peaks vähendama?
Me ei saa teha seda kampaania korras. Nende massi tehniline vähendamine ei muuda olukorda. Meil ei ole mõtet minna kaasa Vene kodakondsuse andmise ja kaasmaalaste registreerimise kampaaniaga. See on Vene riigi poolt välja visatud suur lant, et sundida meile peale oma kodakondsuspoliitika muutmist.
Kui Eesti riik tahab olukorda parandada, peab ta seda tegema lihtsal maalähedasel tasandil. Vene inimene peab ise tundma, et tal on Eesti riigis hea elada. Paljud tunnevadki. Põhiiva on selles, et venelane peab tundma ennast siin tegijana.
Tõesti või?
Sellest ei ole pääsu.
Aga see jutt, et kuradi okupandid, välja siit?
Võib-olla äärmuslased räägivad sellist juttu. Ja venelased värbavad oma kõneisikuid just äärmuslaste seast ja mõlemalt poolelt. Kui me tahame olla Euroopa riik suure tähega, võime endale lubada täna rohkem suuremeelsust kui kümme aastat tagasi.
Mida peaks teistmoodi tegema?
Oleme elanud loosungites, rääkinud integratsioonist ja igasugustest suurtest asjadest, mis igapäevatasandil ei oma mitte mingisugust väärtust. Igapäevatasandil loeb see, kui inimene tunneb, et ta saab endaga hakkama, et Eestis on hea elada.
Ma olen kuulnud väga paljudest inimlikest vigadest, mis on tehtud puht olme tasandil.
Nagu näiteks?
Tartu ülikooli Narva kolledži lasteaednikuna lõpetanud tüdrukud ei saanud diplomit, vaid üksnes tõendi kooli läbimise kohta. Põhjus: vahetult enne lõpetamist muudeti tagantjärele eesti keele eksami tingimusi. Need tüdrukud on teinud kõik selleks, et olla Eesti riigile vajalikud lasteaiakasvatajad. Aga nad ei ole saanud diplomit, mis neile on väga oluline.
Eesti riik on jätnud väga sageli lihtsad vene inimesed, kes on tahtnud olla osa Eesti riigist, alandusse, nad on pidanud Eesti riigis pettuma. Igaüks oleks. Ja kuhugi minna pole, sest kõik on siin.
Ühel hetkel peame ausalt ütlema, et sellised asjad on toimunud. Ja toimuvad.
Tugeva riigi tunnus on tunnistada oma vigu.
Kui me seda ei tee, siis me tekitame endale tulevikus probleeme juurde. Seda on vaja vältida. Eesti riik on piisavalt tugev, et jälgida neid isikuid, kes on tegelikult Eesti riigi vastu.
Kas Eesti riik peaks looma venekeelse telekanali?
Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks Eestis avada riiklikul tasandil venekeelse televisiooni. Venelased ei tea tegelikult siin toimuvatest asjadest mitte midagi, sest pole televisiooni, mida vaadata. Samas vanem põlvkond oskab Vene telekanaleid räiges propagandas kahtlustada, aga noorem enam mitte.
Väidetakse, et Eesti riik ei suuda seda kontrollida.
Miks me peaksime seda kontrollima? Las vene inimesed räägivad, mis neil on südame peal! Eesti riik on piisavalt tugev, ta suudab ka meile mitte meelt mööda seisukohad üle elada. Praegu on siinsed venelased sada protsenti nende telekanalite mõju all, mida Eesti riik üleüldse ei kontrolli ja mitte kunagi ei hakka ka kontrollima.
Eesti riigil ei ole kodumaisest vene telekanalist mitte mingisugust julgeolekuriski. Julgeolekurisk oleks võinud see olla 15 või 10 aastat tagasi.
Viienda kolonni jutt teid ei veena?
Loomulikult fanaatikuid on. Aga ma küsin, kas neid on sel juhul rohkem, kui venelased saaksid Eestis omal kanalil ise auru välja lasta ? See, kui siinsetes venekeelsetes ajalehtedes räägitakse sellist juttu, mis meile ei meeldi, ei tähenda veel, et see oleks Eesti riigi vastane. Kui venelastel ei oleks võimalust oma seisukohti välja öelda, oleks see palju hullem.
Vene Delfis on väga räigeid Eesti-vastaseid seisukohti. Aga niikaua, kui need ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule ja avalikule korrale, ei ole sellest mitte mingisugust probleemi. Ja seda mängu suudavad meie julgeolekuasutused juba mängida.
Aga vene sõjaväepensionärid?
Keda need vanamehed võiksid ohustada? Eesti riigi jaoks on ohtlik olla kinni üheksakümnendate alguse dogmades. Tänases geopoliitilises keskkonnas need enam ei toimi.
Poliitikud hoiatavad, et samasugused sündmused nagu Gruusias võivad homme vabalt ka Eestis toimuda. Kirde-Eestis on palju vene kodanikke kellele "appi" tulla...
Mõistlikud poliitikuid sellist juttu ei ole rääkinud.
Gruusia ja Eesti vahel ei ole võimalik paralleeli tõmmata. Gruusia on demokraatliku arengu algetapis, ta ei ole Euroopa Liidu ega NATO liige. Eesti on arenenud demokraatiaga riik ning ELi ja NATO liige. Kui Venemaa peaks Eestit ründama ja liitlased venelasi tagasi ei löö, ei ole see enam üksi Eesti probleem. See on lääneliku demokraatia fataalne probleem. Senine maailmakord, NATO ja Euroopa Liidu mõte kukub kokku. See tähendab hoopis suuremaid ja katastroofilisemaid tagajärgi kui me ette kujutame.
Niisiis te ei karda, et Venemaa võib meid rünnata?
Eesti riigil pole põhjust karta mingit sõjalist ohtu. Palju tähtsam on jälgida nähtamatut ohtu, mida nimetatakse Vene välisluureks. Inimene saab aru tankidest, põlevatest majadest ja teiste inimeste kannatustest, aga ei tunneta selliseid asju, mida ta ei näe.
Põhiline oht Eesti riigi jaoks on see, kui Eesti riigi tähtsaid otsuseid langetatakse arusaamatul põhjusel, mitte Eesti riigi huvides.
Näiteks?
Kuidas oli võimalik, et Eesti riik ostis kahurite pähe militaarset vanarauda?
Kuidas oli võimalik, et Eesti Panga presidenti Siim Kallast ei hoiatatud, et 10 miljoni tehingut pakutakse firma poolt, mis oli registreeritud juuksuritöökotta?
Kuidas oli võimalik, et Eesti riik läks oma elektrijaamu müüma neile, kes olid USAs tagaotsitavad?
Kuidas on võimalik, et mees, kellele oli otsaette kirjutatud, et "ma olen susserdaja ja ebausaldusväärne isik", saab riigi kõige kangemaks saladusevalvuriks? Kuidas said sellised asjad Eestis juhtuda?
Kuidas said?
Need küsimused on tänaseni vastuseta. Niikaua kui ei ole vastuseid neile küsimustele, ei saa me vabad olla. Minevikuvarjud ei lase ka meie lapsi lahti.
Keegi mõjutas seega otsustajaid riigile vanarauda ostma, kurjategijatele elektrijaamu müüma ja keskpanga juhti 10 miljoni tehingule?
Ma ei tea seda. Kas te ostate endale turult auto, ilma et te huvituksite, kelle käest ja mida te tegelikult ostate? Kas te müüksite oma isamaja kupeldajatele, kes teid hiljem avalikult naerualuseks teevad? See on talupojamõistus, mis takistab seda tegemast. Kuidas on võimalik, et riik, kellel oli isegi sel ajal palju hoobasid, ei teinud seda?
Miks Eesti julgeolekuorganid pole neile küsimustele vastanud?
Ma ei ole kindel, kas on juba piisavalt palju inimesi, kes tahaksid vastuseid kuulda.
Peate silmas poliitilisi ringkondi?
Kui me tahame vaba ja tugevat Eesti riiki, mida venelased ei suuda kõigutada, peame olema valmis kuulama ka šokeerivaid vastuseid. Meie jaoks on ohtlik lõplikult lahti rääkimata lähiajalugu. Meile on ohtlikud sellised isikud nagu Herman Simm. Pärast Simmi skandaali aitab oma usalduse taastamiseks ainult oma lähiajaloost ausalt ja lünkadeta rääkimine. Nii nagu seda on teinud Saksamaa, Poola ja Tšehhi.
Kas Simmi tabamine üllatas teid?
Ei üllatanud. Öeldakse, et kellelegi pole otsaette kirjutatud, et ta on agent, aga Simmile oli suurte tähtedega kirjutatud.
Herman Simm ise rääkis, et ta on agent. Ta ei rääkinud küll, et on Vene agent. Ta rääkis, et on mõne teise riigi agent.
Kellele ta seda rääkis?
Mulle. Ilmselt paljudele.
Julgeolekustruktuurid aga ei teadnud seda?
Me ei teadnud, et ta on Vene agent, ta rääkis, et on agent. Ja me teadsime, et tal on patoloogiline paranoia. Politseijuhina laskis ta endale nn vastuluuret korraldada, et teda ei jälitata. Ja me teadsime, et ta ei saanud oma Eesti Vabariigi poolt pakutud ametites hakkama ning ta ei sobi kõrgesse ametisse. Aga ikkagi pandi.
Kas KGB taustaga inimesi võib võtmekohtadel olla veelgi?
Me ei tea, kes nad on, aga päris kindlasti neid on. Eriteenistused töötavad täna palju motiveeritumana kui eile. Simmi arusaamatu ja põhjendamatu tõusu kanalit ning toetusi tähtsasse ametisse tuleb uurida.
Väga paljud agendid olid samas kirjas lihtsalt selleks, et nad pidid olema. Igal KGB operativnikul pidi olema teatud hulk "hingesid". Aga nende kõigi teadasaamisel pole ka tähtsust.
Miks?
Me teame, millised olid Stasi proportsioonid Saksa DVs. 17 miljoni elaniku kohta umbes 80 000 Stasi agenti pluss 170 000 nn koputajat. Need olid maksimaalsed proportsioonid, millega omaaaegses Nõukogude blokis arvestati, et ühiskonda kontrollida. KGB Eestis ilmselt nii innukas ei saanud olla.
Palju meil kagebiite võis olla?
Maksimaalselt üks protsent elanikkonnast. Ülejäänud 99 protsenti ei ole selle saastaga kokku puutunud. On olnud vaid selle ohvrid. Meid hirmutatakse pidevalt et Eesti riik kukub kokku, kui me tõtt teame. Põhiline hirmutaja on KGB viimane juht Rein Sillar, kes objektiivsetel põhjustel ka ise ei saa kogu tõtt teada.
Mõned inimesed räägivad, et nad kardavad nõiajahti. Huvitav, miks? Aga keegi ei soovigi nõiajahti. Me peame looma riigi, kus oleme vabad vanast taagast, aga vahel mulle tundub, et meid ei taheta edasi lasta.
Ei maksa alahinnata rahva taluvusvõimet. Samas on välja õpetatud noor põlvkond riigi- ja julgeolekuametnikke, kohtunikke ja prokuröre. Uue põlvkonna ametnikud ei ole enam santažeeritavad KGB mineviku pärast.
Kelle vastu me nõiajahi korraldaksime? Kas peaprokurör Norman Aasa vastu? Või kapo peadirektori Raivo Aegi vastu? Või politseimeti peadirektori Raivo Küüdi vastu? Tallinna politseijuhi Elmar Vaheri vastu? Sel ajal kui KGB tegutses, ei pakkunud nemad sellele seltskonnale veel mingit huvi. Kui keegi on märganud, siis praegu toimub just vastupidine protsess: kaabakaid ja spioone võetakse vahele ning antakse kohtu alla.
Kas praegune valitsusliit on valmis seniseid dogmasid revideerima?
Ma arvan, et on. Kuigi IRLis on väga palju paremäärmuslikku maailmavaadet, on seal ka palju mõistlikke ja pragmaatilisi inimesi, kes saavad aru, mis on Eesti riigile kasulik.
Dogmade läbivaatamine ei tohi aga mitte mingil juhul kahjustada meie põhiväärtusi: eesti keelt, traditsioone ja enesetunnet riigi ja rahvana. Päris kindlasti ei tähenda see, et Eesti riigile lojaalse muulase põhiline tunnus on aktsendita eesti keele rääkimine.
