Järjejutt: Taimetarga taevavõtmed 4.
Õieti oligi mõisainimeste poolt tunda teatud lugupidamist isa vastu. Kui mõisa teovägi kogunes mõisa rohtaeda jaanitulele, kus tasuta jagati parajal määral viina ja õlut, olnud isa see, kellega krahviproua üldtantsust osa võtnud. Küllap vist seetõttu, et isa oskas võrdlemisi hästi ja kergelt tantsida.
Teine juhtum oli isal Haavakannus oleku viimastel aastatel Kodasuu mõisa rentniku Relliga (Florel). Rell oli ka peaaegu et töödejuhatajaks. Nimeliselt oli valitseja ja töödejuhataja vana Moorits, kuid ka Rell käis iga päev töid vaatamas. Rellile näis, et teomehed teevad vähe tööd ja lähevad vara õhtule. Seepärast tahtis ta, et teomehed oleksid õhtul kauem tööl ja läheksid hiljem koju. Isa oli sellele korraldusele julgesti vastu hakanud ja vastanud kindlasti, et tema kauemaks tööle ei jää, sest tal on õhtul veel kolm versta koju minna ja millal ta siis puhkab.
Selline vasturääkimine Rellile ei meeldinud. Järgmisel hommikul läheb isa tööle. Teohoovis temale aga tööd ei määrata – nähtavasti on Rell teinud korralduse, et Haavakannu Juhanit ei tohi enne tööle võtta, kui ta tuleb oma üleastumist vabandama ja andeks paluma.
Teised teomehed lähevad kõik tööle, temal tööd ei ole ja ta jääb üksi teohoovi. Ootab seal tunni, ootab teise, keegi aga ei tule teda tööle juhatama. Isa siirdub viimaks koju, sest kodus tööd küllalt.
Järgmisel hommikul sama lugu. Isa ootab teohoovis, käib mõisa vahel ringi, ja kui töökorraldust ei tule, läheb jälle koju. Et sel nädalal isal enam teopäevi teha pole, jääb ta järgmisel päeval koju oma tööle ning on ka teised päevad rahulikult kodus.
Järgmise nädala esmaspäeval läheb Juhan jälle teole. Kuid siis on mõisavalitsus nähtavasti jõudnud otsusele, et teomees, kes oma õiguste eest julgesti välja astus, ei mõtlegi andeks paluda, aga töömeest on ikka tarvis. Isale määratakse töö ning kogu asi jääbki sinnapaika. Teomeestelt aga ei nõuta ka pikemat töötamist õhtul.
Need lood iseloomustavad osalt töötingimusi mõisas, kuid ka seda, et sel ajal kui isa oli teomeheks, olid tööorjuse olud juba tublisti muutunud ning mõisa töödejuhatajad ei saanud olla enam oma tegevuses ilmeksimatud. Ka selgub siit mõni joon minu isa iseloomustki.
Teopäevad
Alguses Haavakandu asudes oli perekonnal mõndagi raskust, sest oldi ju ikka vaid algajad, kuid aegamööda majanduslikud olud paranesid. Koht ei olnud kõige viletsam, sest põllud maantee ja raba vahel kasvatasid korralikul vihmasel suvel ikka vilja. Heinamaad põllu all ja ka Äianiidi heinamaa Kaberla küla taga Kaberla jõe kaldal, kokku 16 tiinu (17,4 ha – toim), andsid heina ning see võimaldas loomapidamist. Meil oli minu mäletades kuus lüpsilehma ja neli-viis jõudelooma ning paarikümne lamba ümber, peaaegu sama palju kui Kaberla küla suurtel taludel.
Karjamaa oli võrdlemisi väike, see oli ühes mõisa teomeeste karjamaaga, nii et suvist söödamaad oli loomade jaoks vähe. Ema käis krahvihärralt küsimas, kas too lubaks loomi karjatada meie karjamaa kõrval karjamaal. Seda lubatigi mõisa karjamaa osal ning nõuti selle eest abitegu – iga looma pealt, olgu see lehm või jõudeloom – 1 kivivahe (0,18 ha – toim) sõnnikut lahutada.
Meil oli ka koha eest vaja abitööna sõnnikut lahutada, aga selle nõudmisega tuli nõustuda, kuna lehmadest oli meil kõige suurem sissetulek.
Loopealne rohi oli võrdlemisi rammus, ja kui vähegi korralikult vihma sadas, said loomad suvel tarviliku toidu. Või tuli nõnda hästi kollane ja selle eest saadi linnas turul paremat hinda.
Või oli ainuke, mida sai talu pealt müüa ning millest rendiraha korjata, sest teravilja tarvitas suur lapserikas pere kõik ära. Vahel viidi poolsalaja linna ka kegu heinu (väike koorem, heinte ja õlgede müümine oli rentnikel keelatud), heal aastal aga müüdi sügisel Jõelähtme laadal paar jõudelooma, sest kari kasvas vasikate poolest iga aasta ühe või kahe pea võrra suuremaks.
