Kuigi rekordmadalale pole veetase veel kusagil langenud, on see ometigi pikaajalisest keskmisest kõvasti allpool. See teeb aga madalamate järvede elu talve eel riskantseks.

“Ilmselgelt tähendab see ohtu eelkõige kalastikule,” selgitab Eesti Maaülikooli Võrtsjärve limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt.

Võrreldes kevadise kõrgajaga on Võrtsjärve veetase kukkunud kahe meetri võrra ja on novembri keskpaiga keskmisest poole meetri võrra allpool.

Lootus, et järv püsib kaua lahti

“Kui järves on vett vähe ja kui ka paks jää peaks varakult tulema, võivad kalad jääda hapnikupuudusse,” muretseb Järvalt.

Järvalti sõnul kalad ise palju hapnikku küll ei tarbi, kuid kogu hapniku võib talvel ära kulutada vetikate lagunemine jää all.

Niigi madala Võrtsjärve enam-vähem normaalse veetaseme korral langeb külmal või lumerohkel talvel hapnikuvaru kaladele kriitilise piirini tavaliselt veebruari teisel poolel ja märtsi alguses. Vähese vee puhul jõuab see mitme halva asjaolu kokkulangemisel aga kätte palju varem.

“Mida kauem järv tänavu lahti on ja mida lühem on jääalune aeg, seda parem kaladele,” ei ole Järvaltil muud retsepti.

Järvalti arvates ei aitaks järvi ja jõgesid talve eel eriti täita enam ka sademed, kui need ükskord tõesti tulema peaksidki.

Maapind on sedavõrd veetühi, et mahasadanust ei jõuaks kuigi palju veekogudesse. “Tõenäoliselt tuleb praeguse tasemega talvele vastu minna, ilmade püsides võib see veel langedagi.”

Ka Peipsi on kevadega võrreldes langenud ligemale poolteist meetrit ja on keskmisest mitukümmend sentimeetrit allpool.

“Peipsiga võime praegu küll veel üsna muretud olla, seal on veemaht Võrtsjärve omast võrratult suurem ja järv sügav,” rahustab Järvalt.

Emajõgi on kukkunud kolm meetrit

Üks drastilisemaid kokkukuivamise näiteid on aga Emajõgi. Tartlastel on veel värskelt meeles kevadel üle kallaste kõnniteedele tõusnud vesi. Praegu aga on osa jõesängistki lausa kuivale jäänud.

Tänavuse suurvee ajal kerkis jõgi Tartus 21. aprillil 315 cm üle mõõdulati nulli, kuid nüüdseks on kukkunud pea kolm meetrit. 17. novembril oli jäänud vaid 17,9 cm üle nulli. Aasta varem oli novembri keskpaigas vesi üle meetri kõrgem.

“Kummaline sügis, tavaliselt on hiljemalt novembris Emajõgi tõusma hakanud, tänavu aina langeb,” tunnistab EMHI hüdroloogiaosakonna Lõuna-Eesti sektori peaspetsialist Ene Randpuu. Tema sõnul on Emajõel siiski veel piisavalt sügavust ning vett. Erinevalt madalaks jäänud Põltsamaa või Pedja jõest on Eesti suurima jõe üle veel vara liigselt muretseda.

Varsti juba 150 aasta pikkuses mõõtmiste ajaloos on Emajõe miinimumtase Tartus mõõdetud 27. novembril 1939, mil see on olnud tänavusest madalseisupunktist veel 70 cm allpool.

Emajõgi langes Tartus alla oma aja tavalise keskmise juba augusti lõpus. Tänu kuivale sügisele on jätkanud langemist siiani – nagu enamik teisigi Kesk- ja Lõuna-Eesti järvi-jõgesid.

Sügis ei toonud toobrisse vett

Peale kõige paistab tänavune aasta silma sademete suure erinevusega nii koguseti kui geograafiliselt. Aasta esimene pool oli keskmisest sademeterikkam, lume veevaru oli talve lõpul isegi suurem kui mullu.

Paraku jäid järgnenud suvi ja sügis sademetevaeseks, eriti Lõuna-Eestis. Rohkem oli vihma Lääne-Eestis ja Soome lahe lähedasel alal. Selline ilmaolude erinevus kajastub selgelt ka veekogude veetasemes.

“Kui enamiku meie jõgede veetase on praegusaja pikaajalisest keskmisest poole meetri võrra madalam, siis Lääne-Eestis kõigest 20 sentimeetri ringis,” märgib Arvo Järvet.

Tänu sademete rohkusele olid Eesti lääne- ja põhjapoolsemad veekogud ka terve suve ja suure osa sügisestki üsna veerikkad. Tavalisest madalamaks jäid nad alles novembri alguses, seega paar kuud Lõuna- ja Kesk-Eesti omadest hiljem.

Läinud laupäeva sajud tõstsid veetaset küll ligi 10 cm, kuid jõgedes, mis saavad teistest rohkem toidet põhjaveest, näiteks Pandiverest algavates, võib Järveti arvates järgmisel paaril nädalal vett jääda veel vähemaks.

See, et järved ja jõed tänavu sedavõrd madalaks on jäänud, pole samas ka väga ebatavaline.

“Umbes kolmandikul aastatest on veetase olnud tänavusest veelgi madalam ning väikesed ojad ja jõed on jäänud kohati kuivaks,” selgitab Järvet, lisades, et tegu on veeolude pikaajalise muutlikkusega.

Kuigi 2008. aastal algas veerikas periood (kestab 14–15 aastat), ei tähenda see Järveti sõnul, et kõik aastad oleksid järjepanu veerohked.

Kõige selgemini avaldub veeolude muutlikkus enam-vähem 30 aasta pikkuste tsüklitena, 6–8 ja 3–5 aasta pikkused tsüklilisused avalduvad nõrgemalt, aga esinevad siiski.

Käesoleva aasta suhteline veevaesus on pikema veerikka perioodi sisene muutus, mis viitab veerohkete aastate taasesinemisele kahe-kolme aasta pärast.