Esimest korda käis ta jõhvikal kahe-kolme nädala eest, kuid siis tuli sõltuvalt sordist ja kohast küpseid marju otsida. Oli mättaid, mis veel ei punetanud, vaid valendasid.

“Tänavune suurim erinevus ongi see, et marjad valmisid tavalisest oma paar nädalat hiljem,” lisab ta.

Kes endale, kes müügiks

Mölder on palju aastaid Laeva rabas jõhvikal käinud. Seekordset marja-aastat ei pea ta kõige paremaks.

“Mu käsitsi korjamise rekord on 56 liitrit päevas, aga selle aasta rekord on kõigest 40 liitrit,” võrdleb ta marja-aastat mõne varasemaga.

Samas on mees endalegi üllatuseks leidnud imeilusaid suuri marju sealt, kus tavaliselt on need väikesed või pole neid üldse. “Eelmine sügis oli raba väga kuiv, tänavu on jälle parajalt vesine, natuke liiastki,” räägib ta.

Mehel on jalas kõrged kalamehekummikud. Ega ilma nendeta hakkama saakski, kui tahta ka sügavama vee taha marjamätastele ligi pääseda.

RMK Selli-Sillaotsa matkaraja laudtee lähedal korjavad vaid need, kes pole tipptegijad, kes ei viitsi – või siis eksimishirmust ei julge – kõikuvas rabas kaugetele marjamaadele sumbata. Või kel pika säärega kummikuid polegi.

“Võiks ju marju ka turult osta, aga ise on palju mõnusam neid korjata,” pajatab Tartu proua Aili Piiri, kes tänavu kolmandat korda jõhvikal. Viie tunniga on ta kümme liitrit noppinud ning tulemusega rahul.

Talvega kulub tal kaks-kolm pangetäit ja varsti on see noos käes. Teeb jõhvikaist jooki, roosamannat, suure osa paneb purkidesse külma vette. “Toormoosi teen ka, see on veel kõige parem.”

Masu tõi rahva taas sohu

Tartu piiga Kairi Raud aga korjab marju müügiks. Tartu turul saab praegu 3.50 eurot kilost.

“Eesmärk on vähemalt sada eurot teenida, et fototehnikat osta,” tunnistab ta, lisades, et tahab Tartu kõrgemasse kunstikooli fotograafiat õppima minna. “Saja euro eest ei saa küll veel suurt fototehnikat midagi, aga alustuseks natuke ikka,” on ta lootusrikas.

Tallinnas vabaõhumuuseumis töötav Aleksander Tukk käib sügiseti vähemalt paar-kolm korda jõhvikasoos. Tänavust kuremarja-aastat peab temagi üle keskmise heaks.

Septembri eelviimasel pühapäeval Järvamaal Anna juures Iiripilli rabas käimist pidas ta siiski veidi varaseks. Ka oli pilt tavalisest kontrastsem: kus marju rohkem, olid need pisemad, kus harvemalt, seal jällegi suuremad ja sambla sees peidus.

“Tänavu tundus, et rahvas kippus liiga vara jõhvikale minema, ei arvestanud, et valmimine hilineb,” arutleb Tukk, kelle meelest saabus alles oktoobri algusega kõige õigem rappa mineku aeg.

Aastakümnete pikkuse marjakorjajastaažiga Kalju Tisler Tartu lähedalt räägib samuti, et alles neil päevil said kuremarjad päris küpseks, mahlaseks ega ole enam kibedavõitu.

Tisleri sõnul on korjajaid viimastel aastatel kõvasti juurde tulnud. Kui masueelsel heal ajal, mil kõigil oli tööd ja leiba, olid sood üsna rahvast tühjad, siis nüüd enam mitte.

“Nüüd on Selli-Sillaotsa matkaraja juures ilusa ilmaga vahel nagu laulupidu, pole autole parkimisplatsil ruumigi,” sõnab ta.

Jõhvikasaak Eesti soodes on ca 50 kg/ha aastas.



KOSUTAV MARI

Jõhvikas

- Levinud peaaegu kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuid ka Lääne- ja Kesk-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis sage.

- Hariliku jõhvika marjade hapu maitse tuleneb mitme­suguste hapete, sealhulgas oblik- ja sidrunhappe sisaldusest. Leidub ka bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Marjad sisaldavad C-vitamiini ja kaaliumi.

- Jõhvikamarjadest saab valmistada kasulikke ja värskendavaid jooke, mis on muu hulgas vererõhku alandava toimega. Jook võib parandada ka enesetunnet, näiteks palaviku ajal.

- Liialdada ei tohiks maksa- ja maohädade korral, neile elundi­tele võib liigne hapete sisaldus kahjulikult mõjuda.

Allikas: Vikipeedia