Julge naine tegi endale ise unistuste töökoha
Kui oled nii vana, et elus on juba üht-teist tehtud, aga jaksu veel jagub ja ise tunned ennast päris noorena, võib käes olla hetk, kus oled enda teadmata jõudnud varjatud hüppelaua juurde.
Võimalust kasutades võid avastada end millegi sellise juurest, mida oled sisimas tegelikult kogu elu tahtnud teha. Aga julgust peab olema.
“Mina olen ikka mõelnud, et vahel tuleb elus teha midagi sellist, mis on täitsa hulljulge! Kohe nagu välk ja pauk!”
Kaja Muruvee on saarlaste moodi öeldes kiire pööruga. Kui asja otsustab, siis võtab ette ka.
Masu haripunktis avas Kaja Kuressaares juuksurisalongi, enne seda pidas massaažisalongi ja rajas kodukülla turismitalu, veel enne seda õppis Pärnus kutsekoolis maalriks.
“Kaja, mis te sinna ehituskooli üldse läksite?”
“Noore inimese asi! Polnud Pärnus käinud enne ja mõtlesin, et tahaks kodust välja! Ega eriala peale ei osanud siis mõeldagi.”
Kaja on sündinud, kasvanud ja karjas käinud Karala külas.
See on niisugune ilmaots ja ääremaa, kus ei leidu suviti isegi läbisõitjaid – edasi pole kuhugi minna! Sest vastu tuleb tükk kohisevat avamerd. Siis Rootsi.
Kahe maailma piiril elamine tekitab inimestes teistmoodi mõtteid. Kaja vanaema hoidis näiteks kogu nõukogude aja kummutis vana koitanud sinimustvalget lippu ja voodi all Degtjarjovi kuulipilduja ketast.
Milleks tal seda vaja oli või mis ta sellega teha tahtis, kes seda enam teab.
