"Kunagi oli nii, et inimese ees oli küsimus, kas jääda maale elama, kus kehvemad pidid siis virelema, või kolida linna, alustada seal uut elu. Oli kas üks või teine variant.

Praegusel sõiduautode ajal ei ole need kaks enam ainsad alternatiivid. Vaadates, kuidas eestlased on püüdnud oma elu korraldada, siis moodne elulaad on kahe kodu pidamine.
Kas aga Eesti riik on teinud midagi, et tunda ära see uus ja eripärane olukord, milles me elame? Minu meelest on vastus eitav. Riik ignoreerib seda. Meie riik lähtub kõikides asjades oletusest, et inimene elab statsionaarselt paigal ja maksab oma maksud sinna kohta. Tegelikult see ei ole niimoodi.
Meil on juhtivates erakondades välja kujunenud poliitkarjeristide tuumik, kes iga valimise järel jaotavad omavahel ministrikohad ära. Nende põhiline tunnus on see, et ühegi ministeeriumi valdkonda nad isiklikult ei tunne. See tähendab, et on oma ametnike ja kantslerite väikesed käpiknukud, keda võib siia-sinna liigutada."