Eesti on praegusel hetkel aastal 2010 suuremas ebakindluse ja ohu olukorras kui tema on viimased 18 aastat olnud. See ohuolukord arvatavasti võtab järgmise aasta märtsivalimiste tulemuse. Milles see oht seisneb? Praegu jookseb kokku mitu erinevat asja. Üks asi on see, et Eesti poliitikas toimub praegu selge põlvkonnavahetus. On jäänud küll veel mõned vanad liidrid, aga põhimõtteliselt reaalselt poliitikaga tegelevad, parlamendis töötavad ja ministriteks saavad järjest rohkem inimesed, kelle kasvamine ja teadlik elu on möödunud iseseisvas Eesti Vabariigis. Siin on kaks ohuaspekti. Kõigepealt see, et meie massikultuuris ja turumajanduslikus ühiskonnas toimub nooruse ja verinoorte täiesti ohjeldamatu idealiseerimine, kuna nemad on kõikvõimaliku sopa kõige paremad ostjad. Aga poliitikas üleüldiselt on verinoored pigem ohtlikud kui ohutud. Kuigi 1991. ja 1992. aastal olid noored poliitikaga väga kaasas, on maailmas just verinoored olnud enamasti see tööriist, millega demokraatiaid on kukutatud, millega diktatuurid on võimule tulnud. Reeglina on verinoored ja nende organisatsioonid olnud nii-ütleda see käsi, mis hävitab. Mina olen teatud moel vana inimene, ma väljendan arvatavasti kõikide Eesti vanemate inimeste teatud hirmu: nüüd, kui põlvkonnad vahetuvad ja riigi ülalpidamine läheb noorte kätte, siis kas need noored, kes ei mäleta nõukogude aega, kas nad on piisavalt tublid ja kompetentsed, et järgmise Eesti riigi arenguperioodiga hakkama saada? Kas see on ainus oht ja millise hinnangu annab Jüri Adams 19 aasta tagustele pöördelistele sündmustele?
