Ka Uluotsa ajal peeti lossipidusid
Oli varakevad 1940, ähvardavat sõjahõngu eestlaste tavaelus veel ei tuntud. Toompea lossiplatsist möödudes valitses vaikus, inimtühjus. Ainult kaks sõdurisinelis sõdurit sisid vaikides sini-must-valge vahiputka ees. Kõik oli kuidagi aukartustäratav.
Lossi, kus olin mõned korrad käinud, sisenesin alati hinge kinni pidades. Lossihoones, teisel korrusel, asus peaminister Jüri Uluotsa ametikorter. Seal elasid ka abikaasa Anette, tütar Viia ja poeg Erik.
Viia Uluots oli meie klassiõde. Vaikne ja tagasihoidlik, heledate lehvivate patsidega tütarlaps.
Aprillis oli tema sünnipäev ja klassikaaslased olid palutud sünnipäevapeole. Meile oli see muidugi suursündmus - ikkagi lossipidu!
Meie, E. Lenderi Eragümnaasiumi kasvandikud, olime sel ajal 13 - 15 aastased.
Peole läksime kõik üheskoos. Uksel võttis meid vastu valvur. Fuajees, välisukse kõrval, paiknesid tumedad tammepuust kõrged riietusnagid.
Fuajeest teisele korrusele viis tammepuust lai keerdtrepp, sealt läksime ükshaaval üles, kus Viia ema Anette Uluots meid ükshaaval tervituseks kätles.
Mööda pikka koridori juhatati meid pidulauda ning jäeti omavahel lõbutsema. Laias teenindasid meid kaks ühesugustes riietes noort ettekandjat. Mingisuguseid pudelijooke laual polnud. Kohvi jõime vahustatud vahukoorega, mis jättis huultele vuntsid ja tegi meile palju nalja.
Pärast pidulikku einet tutvustas Viia meile lossiruume. Esmalt peatusime suure malelaua juures, olime sellest väga huvitatud, sest harrastasime malemängu. Seejärel siirdusime valitsuse ruumidesse, nägime valget saali, sinist saali ja peaminister Jüri Uluotsa töökabinetti.
Peaministri käsutuse oli mitu saali rokokoomööbliga, palju oli antiikvaase ja kujusid.
Kui väljas pimenes ja ruumid läksid hämaramaks, siis hakkasime peitust mängima.
Viia hoiatas, et ühtegi asja ei tohi paigast liigutada ja mängsime seepärast üsna vaikselt. Olen nüüd ka hiljem lossis käinud ja veel nüüd mäletan, kuidas peitsin end aknalauale kardinate taha - mahtusin sinna kogu pikkuses lamama ja mind ei olnud lihtne leida.
Kell seitse õhtul tuli lahkuda. Koridoris seisime jälle reas, kus Viia ema Anette Uluots meiega hüvastijätuks kätles.
Sõja algul viibis perekond Uluots Tartus. Suhtlemine perekonnaga taastus alles 1944. aasta hilissuvel, kui perekond viibis sugulaste juures Nõmmel minu elukoha läheduses.
Käisin neil sageli külas. Olime Viiaga juba 10. klassi õpilased ja enamasti läks jutt kooliasjadele.
Poliitika meid toona ei huvitanud, istusime oma juttudega veranda esisel trepil päikese käes ja lobisime tühjast-tähjast.
Siiski äratas tähelepanu, kui ükshaaval läbi veranda tulid sisse paguneid kandvaid ja ilma ka ilma mundrita mehi. Ka ära läksid nad ühekaupa - nii nagu olid tulnudki.
Isa haigusest Viia mulle midagi ei rääkinud, kuid teadsin, et meie piirkonna arst doktor Lill viibib seal vahel tundide kaupa.
Ühel päeval läksime Viiaga Tallinna fotograaf Parikase juurde pildistama. Järgmisel päeval, kui fotod kätte sain, oli naabermajas vaikus ning uksed suletud.
Mõned kuud hiljem nägin ühes välisajalehes suurt pilti, kus keset lillemerest ümbritsetud kirstu lebas professor Jüri Uluots. Samas sesisid leinajad abikaasa Anette, tütar Viia ja poeg Erik.
Kui kirjavahetus väliseestlastega elavnes, olime Erik Uluotsaga kirjavahetuses ning temalt sain teada, et Viia puhkab juba ammu Zürichi järve ääres.
Korduvalt palus Erik mul meenutada veel pidu Toompea lossis ning päevi, mis jäävad alatiseks meelde helgete ja ilusatena.
