Kaevuomanik võib veevõtu keelata
Mitme omaniku vahel sõlmitud lihtkirjalik kokkulepe kaevu
kasutamiseks ei lähe ühe kinnistu omaniku vahetumise korral uuele omanikule üle.
Pärijad on talude pooleks jagamisel jätnud tihti kaevu jagamise kahe silma vahele. Alles siis, kui üks osapool avastab end ühtäkki ilma veeta, on tüli majas.
Nii pöördus Maalehe poole lugeja, kes elab üksikus metsatalus. Õde ja vend pärisid talu, kus maa suurus oli 62 ha, kumbki sai oma osaks 31 ha.
Õe osa peale jäi ka talu ainus kaev. Nüüd aga pärandas õde oma osa pojale ja poeg tahab selle maatüki maha müüa.
“Oleme mures, kuidas pääseme kaevust vett võtma, kui maatükk on uuele omanikule müüdud,” kurdab teise poole metsatalu omanik.
Mis saab siis, kui uus omanik ei luba kaevu kasutada? Kas maa tuleks uuesti ümber mõõta nii, et kaev ka poolitataks? Sedalaadi küsimusi esitavad teisedki, kes on kaevu korrektse jagamisega hädas.
Notariaalne kokkulepe
Juhul kui seni on naaberkinnistu kaevust vett võetud omavahelise suulise kokkuleppe alusel, on edasiste arusaamatuste ja vaidluste ärahoidmiseks mõistlik vormistada veevõtmise õigus notariaalses vormis sõlmitava asjaõigusliku servituudi või isikliku kasutusõigusena.
Kui seda ei tehta ja kahe kinnistu omanikud sõlmivad omavahel kaevu kasutamiseks ja vee võtmiseks ainult lihtkirjaliku kokkuleppe, siis tuleb arvestada, et see kokkulepe ja kokkuleppes fikseeritud vee võtmise õigus ei lähe ühe kinnistu omaniku vahetumise korral uuele omanikule üle.
Uuel omanikul tuleks sõlmida uus kokkulepe, aga seda ei pruugi saavutada, sest teist poolt kui kaevu omanikku ei saa kohustada sellist kokkulepet sõlmima.
Seetõttu on kindlam leppida kokku veevõtuservituudi seadmises. Servituut seatakse kinnistute vahel ja see kehtib kinnistute suhtes ega sõltu omanike vahetumisest.
Kinnistu iga uus omanik on õigustatud servituudi alusel vett võtma ning teise kinnistu uus omanik on kohustatud vee võtmist servituudi alusel lubama ega tohi seda takistada.
Servituut seatakse notariaalse asjaõiguslepinguga.
Kokku võib leppida nii veevõtmise tingimustes kui ka tasus veevõtmise eest. Oluline on ka see, mil viisil kaevust vett võetakse.
Jalgrada kaevu juurde
Asjaõigusseaduse varasema sõnastuse kohaselt andis veevõtuservituut õiguse kasutada ühtlasi kaevu juurde viivat jalgrada. Kasulik on see servituudi seadmise lepingus ära fikseerida.
Kui kaevust võetakse vett elektrilise või mingi muu mehaanilise seadme abil torustiku kaudu, mis ei nõua pidevat jalgtee kasutamist naaberkinnisasjal, tuleks ette näha veevõtuservituut liini või trassi kasutamise kaudu.
On ilmne, et veevõtuservituut eeldab tasumist võetud vee eest, see peaks arvestama muu hulgas ka kaevu korrashoiu kulusid. Tavalised salv- ja rakkekaevud on suhteliselt väikese veemahuga ning veepuudus ja koos sellega tülid naabrite vahel on kerged tekkima. Seetõttu on mõistlik kokku leppida võetava vee mahud ja kontroll selle üle ning vajadusel ka vastutus rikkumise eest.
Veevõtmise vajaduse suurenemine ei suurenda iseenesest teenival kinnisasjal lasuvat koormatist. See tähendab, et kui tahetakse rohkem vett võtta kui seni ja selleks on võimalus, tuleb selle tingimustes täiendavalt kokku leppida.
Lisatingimused kirja
Servituudi seadmise lepinguga saab ette näha asjaolud, millest teeniva kinnisasja (kaevu) igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisel valitseva kinnisasja (ehk veevõtja) kasuks teatavas osas hoiduma.
Nii võib ette näha, et kaevu omanik ei tohi võtta vett ühekorraga nii palju, et see takistab servituudi kasutamist või näiteks ei tohi kaevu likvideerida või remonti panna ilma mõistliku etteteatamise tähtajata, kaevu ei tohi reostada jne. Servituudi kasutaja on õigustatud nõudma servituudi teostamise takistamise lõpetamist ja edaspidisest takistamisest hoidumist.
Isiklik kasutusõigus
Kui kaevu omanik tahab veevõtu viisi muuta, peab ta sellega vett võtva kinnisasja omanikule põhjustatud kulud ette tasuma, et tal oleks võimalik vee võtmine ümber korraldada.
Veevõtu kaevust võib kokku leppida ka isikliku kasutusõiguse seadmise teel. See on samuti asjaõiguslik kokkulepe ja sõlmitakse notariaalselt ning kantakse kinnistusraamatusse. Isiklik kasutusõigus annab õiguse võtta teiselt kinnistult vett selleks kokku lepitud tingimustel.
Kui vett võtva kinnistu senine omanik lahkub ja asemele tuleb uus, saab isikliku kasutusõiguse temale üle anda. Selleks tuleb senise ja uue omaniku vahel sõlmida leping.
Selle kinnisasja omanik, kust vett võetakse, ei saa isikliku kasutusõiguse üleandmist takistada.
Servituudiga on asi mõnevõrra lihtsam, sest sel juhul läheb veevõtuõigus kinnistu uuele omanikule automaatselt üle ja mingit kokkulepet sõlmima ei pea.
Mida täpsemini on vee võtmise tingimused omavahel kokku lepitud, seda vähem tekib hiljem probleeme ja arusaamatusi.
