Kagu-Eesti puiduettevõtja: presidendi töö ei ole mõelda, kuidas me siin hakkama saame. Sellele peavad mõtlema poliitikud

 (2)

Puidutööstus veab eksporti.
Foto on illustratiivne.Foto: Priit Simson

President Kersti Kaljulaid on oma lühikese ametiaja jooksul püüdnud nii kiiresti kui võimalik käia visiitidel kõigis meie viieteistkümnes maakonnas. Pooleteise nädalajagu päevi enne võidupüha ja jaanipäeva saabus ta Võrumaale, kus külastas muuhulgas ka kompetentsikeskust Tsenter ning kohtus põgusalt kohalike puidu- ja mööbliettevõtete juhtidega.

Ettevõtjad tõid esile kagunurga enim põletavad probleemid ning pakkusid ka omapoolseid ideid, kuidas ääremaastumist pidurdada. Kohtumisest võtsid osa Hille Lillemägi (Kagu-Eesti Puiduklaster, TSENTER), Raul Vene (Kagu-Eesti Puiduklaster), Ari Lustila (AS Antsla-Inno), Jürgen Ainsalu (AS Barrus), Tiit Kolk (AS Wermo), Remo Allikas (AS Võru Empak), Juho Toomik (Lasva Liimpuidu AS), Meelis Hüvato ja Ragne Visnapuu (AS Ehitusvara), Martin Järvekülg ja Kristjan Luts (OÜ Scanwood) ning Tarmo Piirmann Võrumaa Metsaühistust.

Kvalifitseeritud tööjõud voolab Kagu-Eestist välja

Ettevõtjad lootsid kohtumiselt ennekõike presidendipoolset mõistmist ja arusaamist Kagu-Eesti elust ja olust, kuidas omi asju ajada ja hakkama saada ning mis tingimustes toimetada. Millised on üldse võimalused äri ajada, tootmist korraldada, kuidas hakkama saada rändava tööjõu tingimustes, kus on probleeme kvalifitseeritud tööjõu leidmisel.

Seotud lood:

Meelis Hüvato püüdis presidendile edastada sõnumit, et võiks olla riigipoolne toetus, kus tööandjal oleks võimalus kolme kuu soodustus palgast, et ettevõtjad saaksid inimese välja koolitada. Hüvato tõdes, et presidendiga kohtumisel üldjuhul probleemidele vastust ei saanud, kõik püsitatud teemad lõppesid mittesobivusega. „Kes millise mätta otsast olukorda vaatab,“ sõnas Hüvato. „Riigil on keeruline hakata juurutama programmi, et viia Kagu-Eestisse toetussumma ning hakata eraldi raamatupidamist pidama. See on kulukas ja tülikas.“

Ka Ari Lustila sai kohtumisest aru, et kohalik ettevõtja peab püüdma ise hakkama saama. „Tegelikult see muidugi nii ka on,“ sõnas Lustila. „Presidendi töö ei ole mõelda, kuidas me siin hakkama saame. Selle peale peavad mõtlema ennekõike poliitikud, peaministrist allpool on need inimesed, kellele peaksime oma küsimustega lähenema. Soovisin presidendile edastada, et kui maksuerisusi ei saa tööandja, siis võiks seda saada töötaja.“

„Probleem on terav, sest paljudes peredes on üks abikaasadest välja rännanud, enamasti on kodus naised väikeste lastega“, tõi Lustila esile. Ta sõnas, et nii mõnelgi pool Soomes on maksud väiksemad kui meil siin Eestis. Väiksemate maksudega oleks tema sõnul võimalik inimesi tagasi meelitada. „Juhtub see, et töökohad hakkavad meie sektorist kaduma, sest palgad tõusevad liialt kõrgeks.“

Veel leiti, et Eestis ei ole neile protsessidele toetust, sest ka Tallinnal ja teistel suurematel keskustel on võime tööjõudu enda poole meelitada. Küsimus ei ole pelgalt välismaale minekus. Presidendi sõnul peaks otsustamise andma valijate kätte, kuid valijaid endid on Tallinnas rohkem kui siin.

Riiklikud tellimused võiksid soosida puidu kasutamist

President leidis, et paljuski määrab ära hangete hind. Maksumaksja on väga tundlik, loeb iga senti ja tundub, et pelgalt kohalikke materjale kasutades tulevad hinnad kallimad, seepärast kasutatakse palju betooni ning odavaimaid, tihtilugu välismaiseid materjale. Ainsalu tundis, et presidendi jutust kumas läbi, et küsimus pole väga lihtne. Enamus otsustamisest on tegelikult poliitikute käes.

Presidendiga võime rääkida igasugustest asjadest. „Ta on puhtalt esindusfunktsiooniga isik, kellega saab rääkida inimlikul pinnal, kuid jäi mulje, et inimesena ta seda ideed toetab. Kindlasti ei saa ta betooni- ja metallimeestel tooli alt ära tõmmata, aga nägin ta silmist, et ta on puitehitiste poolt,“ mainis Ainsalu.

Ari Lustila osundas, et nii betoonis kui metallkonstruktsioonides kasutatavad materjalid tuuakse Eestisse sisse ning raha läheb välja. Puu aga kasvab siin ja siin on ka saekaatrid, kus puidust ehitusmaterjali tehakse. Raha jääb siia.

„Tänapäeval on tegemist arvutusmetoodika küsimusega,“ rääkis Jürgen Ainsalu. „Riik peaks võtma ehitushinda reservatsiooniga, sest lisaks ehituskulule on tegemist ka ekspluatatsiooniga ja sellel on ka lõpp. Metoodika peaks üle vaatama. Meil napib ka insenertehnilist teadmist - teeme küll vahvaid asju, kuid samas keerulisi lahendusi teha ei oska.“

Välja toodi puitmajade valmistamine, mis on täitnud suuresti Skandinaavia turu ning teeb Eestist kõige suurema nende majade tootja, kuid Ainsalu sõnul on tegemist siiski lihtsate majadega, mitte keerukamat ja teadmist nõudva moodsa arhitektuurilise lahendusega. Isegi Tallinnas ja Tartus pole ette näidata head näidet tänapäevasest puitarhitektuurist.

Turg tingib palju – kui konkurent teeb odavalt ja palju, siis ei ole mõtet keerukamaid lahendusi pakkuda, leidsid ettevõtjad. Siin võiks riik hangetega sekkuda ja Ainsalu sõnul on turul eksklusiivsema ehituse järele nõudlus. „Me peame õppima selliseid tooteid tegema ja piisavalt hästi, et tekiks know-how, et kõrgema väärtusega toodet välja müüa.“

Hille Lillemägi lisas, et president on üldise arvamuse kujundaja ja kui talle selgitada, et me võiksime osta Eesti mööblit ja teha Eesti puitehitisi, siis on presidendil võimalus sellest rääkida ja seda mõtteviisi edasi anda. „Eesti toit on ka kallim ning Poola maasikas odavam.“

Ettevõtjad leidsid, et presidendi külaskäik oli üldiselt positiivne. Oli võimalus välja tuua kitsaskohtasid, kuid päris täpset vastust, kuidas oma asjadega edasi minna, peab ikka ise teadma. Presidendi külaskäik andis Tiit Kolgi sõnul ettevõtjaile endile võimaluse omavahel asjade üle nii enne kui pärast kohtumist arutleda ja diskuteerida. „Kohtumine mobiliseeris meid,“ sõnas Kolk.

Hüvato arvas, et on raske arvata, mida president ja ta kaaskond saadud informatsiooniga peale hakkavad ja kuidas seda interpreteerivad. Kuid võib eeldada, et kui mitmes erinevas maakonnas kuuldakse sarnaseid asju, siis loodetavasti tekib üldistus mõnes presidendi kõnes või olulises väljaütlemises.

Kvalifitseeritud tööjõu hoidmine regioonis

Vesteldes presidendiga kutsehariduse tähtsuse üle, tekkis kerge poleemika. President leidis, et kutsehariduse omandamine ei ole noorte jaoks motiveeriv, kuna kutseharidusega spetsialisti palgatase on väiksem kui kõrgharidusega spetsialisti oma.

„Meil on vaja spetsialiste, oskustöölisi ning kui kutsehariduskeskus neid peale ei anna, siis võib juhtuda nii, et ettevõtted hääbuvad ja need n-ö meie lapsed kõnnivad siit minema,“ arvas Hüvato.

Ettevõtjad leidsid, et president tegi seekord kutseharidusele liiga, sest kutseharidusega spetsialisti palk ei jää tihti oma palgatasemelt alla. Kutsehariduse probleem on selles, et ta ei jõua ajaga kaasas käia ning sagedasti ei koolitata neid oskusi, mida parasjagu tarvis läheb ning puudu on spetsialistidest, keda tööturul vajatakse. Osalenud leidsid, et tarvis on rohkem tähelepanu pöörata neile kutseoskustele, mida siinses piirkonnas tarvis läheb.

Ka leiti, et kõik regulatsioonid, mis Euroopast tulevad, meie kontekstis ei tööta ja kahjuks president seda ei mõista. Martin Järvkülg arvas, et hangete tingimustes peaks olema täpsem. Näiteks oli tal hiljuti kogemus, kus hankes oli kirjeldatud vajadust voodi järele, millel on madrats ja neli jalga.

Piirkonna ettevõtjad ei ole ka hangete aususes eriti kindlad ning on tundnud, et riigihangetel on teatav edu Tallinna ümbruses asuvatel firmadel.

Väljast tulev tööjõud

President arvas kohtumisel, et Ukraina odav tööjõud ei pruugi Kagu-Eestisse jõuda, kuna siin ei ole ees keeleliselt sobivat kogukonda. Ka ei ole Võrus ühtegi venekeelset kooli. See tööjõud voolab samuti pigem Põhja-Eestisse, Tallinnasse ja Ida-Virumaale. Sellega ei tahtnud ettevõtjad väga nõus olla - tõeline lõimumine võiks just toimuda Võrumaal, sest siin ei saa ilma eesti keeleta hakkama.

Leiti, et kui täna tõsta Võrumaa palgatase Eesti keskmisele tasemele, siis ei pruugi see tuua järjekorda ukse taha, sest pole inimesi. Tiit Kolgi sõnul on võõrtöölisele riigi keskmise tasu maksmise tingimus ebaõiglane Võru maakonna ettevõtjate suhtes, kuna Võru maakonnas on riigi keskmisest madalam keskmine töötasu ja välistööjõudu on Wermol plaanis tuua just Võru maakonda. Seevastu Harju maakonna ettevõtjale on keskmise tasu maksmise tingimus soodne, kuna seal on keskmine töötasu riigi keskmisest kõrgem. Tulemusena suureneb inimeste juurdevool Harjumaale, mis ei ole vist majanduspoliitiline eesmärk.“

Palju oli ja on ettevõtja kätes

President kuulas Võrumaa puiduettevõtjad ära ja kõigele pakutule sõrgu vastu ei ajanud, kuid on selge, et riigi esindaja statuut väga palju lubada ei saa. Probleeme on palju, kuid ükski ei ole hea tahte korral ületamatu. Paljud võimalused on ettevõtjal olemas, võimalus Eesti asja ajada on presidendil. Kindel ühisosa leiti bürokraatia vähendamise vajalikkuses.

Üks on selge – Tallinn on ja jääb kaugeks, kuid siin Võrumaal on oma võlud, millest ükski kohaletulnud ettevõtja loobuda ei kavatse.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare