Kaitseministeeriumi ei huvita, kuidas laskmine elu mõjutab
Kuigi - Karepale tuleku põhjuseks on siiski suurtükid. Kohalikus rahvamajas algab rahvakoosolek kaitseväe õhutõrjedivisjoni ja suurtükiväegrupi harjutusala asjus.
Inimesi koguneb saali poolesaja ümber. Õhus on ärevust, kuid mitte nii palju, et see mõtlemist pärsiks.
Hakatuseks annab Vihula vallavolikogu esimees Ain Välba sõna noorele naisterahvale Kaitseministeeriumist - infrastruktuuri osakonna juhatajale Nele Loorentsile.
"Uut polügooni meil plaanis luua pole. Eesmärk on leida 1-2 või rohkem kohta, kus mõnel korral aastas lühikeste ajavahemike jooksul viia läbi õhutõrje ja suurtükiväe merele orienteeritud laskeharjutusi ning mereväe väljaõpet," alustab Loorents oma sõnavõttu. Huh, kergem hakkas! Polügooni siiski ei tule. „Viis päeva aastas on planeeritud õhutõrje laskeharjutused ning kolm päeva aastas, kahes osas - kaks pluss üks päev - suurtükiväe harjutused. Mereväe harjutused toimuksid kolm päeva aastas, lisaks miinitõrje, kus laskmist ei toimu."
Polügooni plaanis pole
Kergendavate asjaoluna loetleb Loorents üles ka selle, et mingeid infrastruktuuri ehitisi ei planeerita, igasse harjutuskohta vaid üks linnuvaatlustorni sarnane vaatetorn. „Selliseid on terve Matsalu täis," sõnab ta rahustavalt. „Miks meil neid harjutuspaiku vaja on? Esiteks on Eesti riik NATOga liitudes endale teatud kohustused võtnud, teiseks on naaberriikides õppustel käimine kallis ning pole eetiline oma relvadega teise riigi territooriumil sõda mängida, ja kolmandaks on viimastel aastatel läbi viidud suured relvahanked, mille käigus soetatud relvi tuleb kasutada."
Seejärel näidatakse arvutiekraanilt seinale kahte patriootilist filmilõiku sellest, kuidas suutükkidest ja õhutõrjekahuritest tulistamine päriselt käib. Mõnusa taustamuusika saatel noori sõjamehi ja rohelisi suurtükke vaadates pole asjal vigagi. Laskepaiga vahetus läheduses elavatele inimestele asi kindlasti nii jumekas ja patriootiline ei paista.
Võin kihla vedada, et enamik saalisviibijaid mõtleb: selge see, et ühel riigil peab sõjavägi olema ja laskmist tuleb harjutada ka. Kui sõda käes, on hilja suurtükki tundma õppida. Aga nad võiks neid harjutusi teha kusagil mujal, mitte minu koduukse all.
Kuid oh häda! Tulistada saab ainult merele. Tegemist on otselaskmisega, mis peab toimuma inimese silma kontrolli all. Seega ei tule maismaal tulistamine kõne allagi. Meil pole ju kõrbe, kus saaks 14 km kaugusse vaadata, ilma et ühtki puud ette tuleks. Merele tulistamise juures on häda aga selles, et 70% Eesti rannikualast kuulub kaitsealade alla. Ülejäänud 30% on aga tihedalt inimesi täis pikitud, teisisõnu asustatud.
Kaheksa võimalikku laskmispaika on välja valitud
Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudi koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes on analüüsitud kaheksa võimaliku harjutuspaiga plusse ja miinuseid. Uuritud on nii lindude, kalade kui hüljeste elu-olu. Ainult inimeste elu ja tegevus on miskipärast uurimata jäetud. Meresüsteemide Instituudi ökohüdrodünaamika sektori juhataja Urmas Raudsepp, kes Karepale kogunenutele aruannet tutvustab, sõnab, et neile polnud seda ülesannet antud. Kuigi tavaliselt olevat iga keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi osa ka sotsiaal-majanduslik analüüs. Nele Loorentsi ebalevast vastusest saavad saalisviibijad kuulda, et programmi koostaja Andres Tõnisson ei pidanud sotsiaal-majandusliku analüüsi teostamist vajalikuks. Ka kaitse- ega keskkonnaministeerium mitte.
"Ma saan aru, ja see on tore, et te olete uurinud, kuidas laskmine hüljeste elu mõjutab. Aga inimesed? Kas see ei huvita kedagi, kuidas nemad ennast tunnevad? Kuidas mõjutab laskmine nende elu ja ettevõtlust? Kas ja kes seda uurima hakkab?" küsib Lääne-Viru maavanem Urmas Tamm. Ja korduvalt küsib. Aga vastust ei saa. Aetakse ikka sedasama juttu, et seda punkti polnud programmis sees ja seepärast ei saanud uurida.
Karepa Seltsi esinaine, Rutja küla elanik ja kohalik ettevõtja Mare Kalme esitab külalistele pika rea küsimusi ning tõdeb mõttevahetuse lõpuks: „Me ei ole negatiivselt meelestatud, aga me tahame aru saada, mis meie kodukülas toimuma hakkab." Väga leebe mõtteavaldus, mõtlen mina. Eriti kui arvestada seda, et Kalme peetav paarikümne hobusega ratsatalu asub oletatavast laskmiskohast vaid 400 meetri kaugusel. Ja need hobused ei ole mitte sellest tõust, kes esimese ilmasõja ajal suurtükke positsioonidele vedasid. Nad kardavad pauku ja võivad hullunud karjana joostes päris hulle tükke korda saata. Aedade mahajooksmine on ilmselt leebeim variant.
Segaseks jääb rohkem, kui selgeks saab
Kunda sadama direktor Aleksander Nikolajev palub protokollida: "Kunda sadamat külastas 2007. aastal 500 kaubalaeva, sel aastal prognoosime 600. See ei ole mingilgi tingimusel võimalik, saate aru - e i o l e v õ i m a l i k! - et Kunda sadamasse sissesõit on kaheksa päeva aastas suletud." Aruande kohaselt aga peaks olema, sest "sissesõidutee" sadamasse jääb laskmise ohutsooni. Härra Raudsepp, kes kogu oma ettekande esitas aeglaselt ja kõva häälega rääkides, justkui pikataibulistele lastele, püüab selgitada midagi sadama ja ministeeriumi koostööst ja kokkuleppest ning ohutsooni kitsendamisest, ei veena siiski kedagi. Nii mulle tundub.
Lõpuks saab taas sõna kohalik vallavolikogu esimees Ain Välba. "Me lootsime siit saada ainest oma seisukoha kujundamiseks. Kuid kahjuks me seda ei saanud. Tuleks ikka inimeste käest uurida, mida nad asjast arvavad. Praegu ei saa me mingit seisukohta kujundada ega otsust vastu võtta."
Ka mina tõden, et mõnele kodus kerkinud küsimusele sain vastuse, kuid palju jäi siiski ebaselgeks. Tundub, et sõjameestele endile pole ka asjad selged. Mitut laskepaika nad otsivad ja kuidas neid täpselt kasutama hakatakse? Kas rannakalurid peavad edaspidi oma võrgud igaveseks kuuriseintele kuivama riputama, sest viimasedki kalad pagevad minema? Või naasevad kalad tõesti viis päeva pärast laskmise lõppu, nagu avaldas hüljeste võimaliku käitumise kohta arvamust Urmas Raudsepp?
Kui aus olla, siis olen ma, armas lugeja, valmis sinuga kihla vedama, et külaelanike arvamus ei huvita kedagi. Kui kaitsevägi tahab, siis kaitsevägi teeb. Kaotaja sööb oma vana mütsi ära. Kes lööb käed lahti?
