Kakskümmend aastat Eesti talu on alles jätnud kõige elujõulisemad tootjad
"Igal mehel olid omad unistused, aga me polnud sugugi nii sinisilmsed, et oleks tahtnud hakata hobutalusid taastama, me mõtlesime ikka kaasaegse tehnoloogia peale," meenutab Pajumäe talu peremees ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) esimees Arvo Veidenberg 1988. aasta lõppu, kui algas suurem talude taastamine.
Küllap mäletavad paljud teisedki taluperemehed-perenaised seda vaimustust, kui sai astutud üle esivanemate talu läve, taskus kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsus maakasutusõiguse saamise kohta. Kel oli silme ees kunagine jõukas kodutalu, kes ahmis ahnelt naabermaade Soome ja Rootsi talukogemusi, sest neil aegadel sai ka maarahvas esimest korda raudse eesriide tagant välja.
22. jaanuaril 1989 loodi Eestimaa Talupidajate Keskliit. 6. detsembril 1989 võeti vastu kauaoodatud "Eesti NSV taluseadus".
Toonased esimesed talupidajad olid otsekui iseseisvuse esimesed pääsukesed, kel kõik teed valla - õppereise tehti lisaks Soomele ja Rootsile ka Norrasse, Taani, Hollandisse, Saksamaale. Lähiriigid aitasid välismaa kasutatud tehnikaga ja taluliidust sai limiidivabalt eterniiti ning muud ehitusmaterjali.
Talupidajate keskliit, kes hiilgeaegadel võis oma liikmetena kokku lugeda kuni 12 000 talu, pidi juubelikonverentsil paraku nentima, et taluliikumisele tõmmati 1990. aastate keskel pidurid peale.
"1994. aastal võttis Riigikogu vastu otsuse, et põllumajanduses saab valdavaks talutootmine, aga tegelikult läks teisiti. Hilisematel ministritel puudus tahe ja huvi taluasja jätkata ja Eesti põllumajanduses võeti suund mõisastumisele," rääkis konverentsil Arvo Veidenberg.
Küsimusele, kui palju on praegu Eestis talusid, ei oska keegi täpselt vastata.
Veidenbergi sõnul on taluorganisatsiooniga seotud 2000-3000 talupidajat, statistikaameti 2007. aasta struktuuriuuringu andmetel on aga Eestis 23 336 põllumajanduslikku majapidamist. Neist rohkem kui 16 000 on väga väikesed, kus küll tegeldakse põllumajandusega, kuid tootmise maht on professionaalse ärilise ettevõtte kohta liiga väike, teab Maamajanduse Infokeskuse direktor Hannes Aamisepp Jänedalt.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi sõnul võiksid aga talunikud saada liitlasi ja toetajaid nende maainimeste seast, kes töötavad võib-olla hoopis mujal, aga kes väärtustavad maal elamist.
"Tahaksin tõsiselt näha neid inimesi talude liitlastena, see aitab laiendada ka talu poliitilist mõistet - et talu poleks ainult koht, kus tootmine ja elamine koos, vaid talu kannaks ka teatud elufilosoofiat, esindaks elulaadi," rääkis Seeder.
"On ju eestlased olnud maarahvas ja talul on nende jaoks alati olnud eriline tähendus. Teatud unistused talust ja talu tulevikust on ka linnainimestel, kes ise talupidajad ei ole," jäi konverentsilt kõlama ministri sõnum.
Esimesed uustalunikud on ikka veel rivis
Eestimaa Talupidajate Keskliidu asutamiskoosolekul 22. jaanuaril 1989 andis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Gustav Tõnspoeg kolmele uustalunikule kätte maakasutamisõiguse riiklikud aktid. Need kolm esimest talunikku olid Jüri Jürna Lääne-Virumaalt ning Jüri Eibak ja Jaan Ehamäe Järvamaalt. Kõik kolm peavad talu ka praegu.
- Tornimäe talu peremees Jüri Jürna (Rägavere vald) alustas 58,88 hektariga, praegu on tal maad 150 ha ringis, osa sellest on maasikate all. Piimakarja pidamise lõpetas Jürna kümme aastat tagasi, praegu on tal neli šoti mägiveist, lihakarja tahab suurendada 20 loomani. Mahetalunik Jürna plaanib hakata koos pojaga pidama maakarja lehmi ja teha meierei, et varustada valla kooli ja vanadekodu mahepiimaga.
"Mulle ei meeldi suurusehullustus, talu peab olema nii suur, et jõuaks seda oma perega pidada," ütles Jürna, lisades, et ei plaani ka nüüd lehmade arvu üle kümne ajada. Talupidamisega on aga mees rahul. "Tunnen end hästi, värskes õhus töötamine on tervisele hea."
- Lillenõmme talu peremees Jüri Eibak (Türi vald) alustas 22,65 hektariga, praegu on maad 62 ha. Alustas ta lehma ja kahe mullikaga, praegu on karjas 33 lehma. Algul oli piimatoodang lehma kohta neli tonni, nüüd üle seitsme. Enne talupidamist oli Eibak kümme aastat merd sõitnud. "Püügikvoodid tõmmati kokku, palka jäi ka vähemaks. Kuna olen kogu elu maal elanud, mõtlesingi talu pidama hakata."
Eibak ütles, et praegu on küll raske aeg, aga eks neid ole olnud ennegi. "Seni kuni saan, jään piimakarja juurde."
- Vahemetsa talu peremees Jaan Ehamäe (Türi vald) alustas 27,28 hektari ja kuue lehmaga. Ehkki vahepeal oli lüpsilehmi rohkem, on neid praegu jälle kuus, koos noorloomadega 17. Piima müüb ta Türil otse inimestele.
Ehamäe meenutab, et kui ta 1988 esitas maa saamiseks taotluse rajooni täitevkomiteesse, hakati seal naeruvääristama, kas ta tahab Nõukogude korda kukutada.
"Ajasin oma joru, et seadus lubab igaühel saada kaks hektarit maad, ja sain ka."
Ehkki nüüd ütlevad lapsed, et 70aastane isa võiks rabelemise lõpetada, lausub Ehamäe: "Olen 20 aastat loomi pidanud, mis ma niisama istun. Vanal inimesel peab ikka tegevust olema."
Mis takistab talu tulevikku?
AGU KÖTSI, Harju Taluliidu esimees
Suurimaks takistuseks on järelkasvu vähesus. Väga paljud, kes 20 aastat tagasi alustasid, on jõudnud kas pensionile või on pensionieelikud, kui neis taludes ei ole jätkajaid, siis talu hääbubki.
ANTS AAMAN, Karukämbla talu peremees Harjumaalt
Talu tulevikku takistab ebavõrdsus Euroopa Liidu turul, see annab ohutunde ka noortele. Räägitakse küll, et oleme üks ühine Euroopa pere ja võrdsed, aga tegelikult ei ole. Meie oleme sunnitud piima tootma hinnaga 3.50 krooni piimakilost, aga soomlane saab 7 krooni. Samas ei suuda me mitte üht koormatki piima Soome viia, hea, kui mõne valmistoodangu sinna müüa saame. Sest teine riik kaitseb oma tootjaid kiivalt, aga meie turg ei ole sugugi kaitstud.
ARVI OTT, Kalmu talu peremees Järvamaalt
Kui talus omaenda peaga hakkama saad, siis muret ei ole. Piimaraha makstakse mulle normaalselt ja takistusi ma ei näe.
REET LÄNKUR, Liiva talu perenaine Järvamaalt
Rajasime köögiviljakasvatustalu 1994. aastal ning saime aastaid Tallinna turgudel kartulit ja köögivilja müüa. Viimastel aastatel enam ei saa, sest suured kaubandusketid võtavad turu ära. Kui sa pead päev otsa turul istuma ja ostetakse ainult 5 kilo kartuleid, siis selle bensiinihinna ja ajakulu juures polegi mõtet köögivilja toota. Praegu kasvatame porgandit, punapeeti ja kartuleid vaid oma ja tuttavate jaoks.
REIN HAGGI, Madise talu peremees Raplamaalt
Raha on suurim takistus. Pean tori hobuseid ja lihaveiseid, renoveerisime hobusetalli, aga selle valmimine jääb raha taha pidama. Püüame küll tori hobust kaitsta ja säilitada, aga praegu tundub, et selline tegevus on rohkem küll kuluartikkel. Lihaveiste kasvatamine on tulusam.