Esimesed uustalunikud on ikka veel rivis

Eestimaa Talupidajate Kesk­liidu asutamiskoosolekul 22. jaanuaril 1989 andis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Gustav Tõnspoeg kolmele uustalunikule kätte maakasutamisõiguse riiklikud aktid. Need kolm esimest talunikku olid Jüri Jürna Lääne-Virumaalt ning Jüri Eibak ja Jaan Ehamäe Järvamaalt. Kõik kolm peavad talu ka praegu.

- Tornimäe talu peremees Jüri Jürna (Rägavere vald) alustas 58,88 hektariga, praegu on tal maad 150 ha ringis, osa sellest on maasikate all. Piimakarja pidamise lõpetas Jürna kümme aastat tagasi, praegu on tal neli šoti mägiveist, lihakarja tahab suurendada 20 loomani. Mahetalunik Jürna plaanib hakata koos pojaga pidama maakarja lehmi ja teha meierei, et varustada valla kooli ja vanadekodu mahepiimaga.

"Mulle ei meeldi suurusehullustus, talu peab olema nii suur, et jõuaks seda oma perega pidada," ütles Jürna, lisades, et ei plaani ka nüüd lehmade arvu üle kümne ajada. Talupidamisega on aga mees rahul. "Tunnen end hästi, värskes õhus töötamine on tervisele hea."

- Lillenõmme talu peremees Jüri Eibak (Türi vald) alustas 22,65 hektariga, praegu on maad 62 ha. Alustas ta lehma ja kahe mullikaga, praegu on karjas 33 lehma. Algul oli piimatoodang lehma kohta neli tonni, nüüd üle seitsme. Enne talupidamist oli Eibak kümme aastat merd sõitnud. "Püügi­kvoodid tõmmati kokku, palka jäi ka vähemaks. Kuna olen kogu elu maal elanud, mõtlesingi talu pidama hakata."

Eibak ütles, et praegu on küll raske aeg, aga eks neid ole olnud ennegi. "Seni kuni saan, jään piimakarja juurde."

- Vahemetsa talu peremees Jaan Ehamäe (Türi vald) alustas 27,28 hektari ja kuue lehmaga. Ehkki vahepeal oli lüpsilehmi rohkem, on neid praegu jälle kuus, koos noorloomadega 17. Piima müüb ta Türil otse inimestele.

Ehamäe meenutab, et kui ta 1988 esitas maa saamiseks taotluse rajooni täitevkomiteesse, hakati seal naeruvääristama, kas ta tahab Nõukogude korda kukutada.

"Ajasin oma joru, et seadus lubab igaühel saada kaks hektarit maad, ja sain ka."

Ehkki nüüd ütlevad lapsed, et 70aastane isa võiks rabelemise lõpetada, lausub Ehamäe: "Olen 20 aastat loomi pidanud, mis ma niisama istun. Vanal inimesel peab ikka tegevust olema."


Mis takistab talu tulevikku?

AGU KÖTSI, Harju Taluliidu esimees

Suurimaks takistuseks on järelkasvu vähesus. Väga paljud, kes 20 aastat tagasi alustasid, on jõudnud kas pensionile või on pensionieelikud, kui neis taludes ei ole jätkajaid, siis talu hääbubki.

ANTS AAMAN, Karu­kämbla talu peremees Harjumaalt

Talu tulevikku takistab ebavõrdsus Euroopa Liidu turul, see annab ohutunde ka noortele. Räägitakse küll, et oleme üks ühine Euroopa pere ja võrdsed, aga tegelikult ei ole. Meie oleme sunnitud piima tootma hinnaga 3.50 krooni piimakilost, aga soomlane saab 7 krooni. Samas ei suuda me mitte üht koormatki piima Soome viia, hea, kui mõne valmistoodangu sinna müüa saame. Sest teine riik kaitseb oma tootjaid kiivalt, aga meie turg ei ole sugugi kaitstud.

ARVI OTT, Kalmu talu peremees Järvamaalt

Kui talus omaenda peaga hakkama saad, siis muret ei ole. Piimaraha makstakse mulle normaalselt ja takistusi ma ei näe.

REET LÄNKUR, Liiva talu perenaine Järvamaalt

Rajasime köögiviljakasvatustalu 1994. aastal ning saime aastaid Tallinna turgudel kartulit ja köögivilja müüa. Viimastel aastatel enam ei saa, sest suured kaubandusketid võtavad turu ära. Kui sa pead päev otsa turul istuma ja ostetakse ainult 5 kilo kartuleid, siis selle bensiinihinna ja ajakulu juures polegi mõtet köögivilja toota. Praegu kasvatame porgandit, punapeeti ja kartuleid vaid oma ja tuttavate jaoks.

REIN HAGGI, Madise talu peremees Raplamaalt

Raha on suurim takistus. Pean tori hobuseid ja lihaveiseid, renoveerisime hobusetalli, aga selle valmimine jääb raha taha pidama. Püüame küll tori hobust kaitsta ja säilitada, aga praegu tundub, et selline tegevus on rohkem küll kuluartikkel. Lihaveiste kasvatamine on tulusam.