Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi juhatuse liige Lea Saar rääkis, et märgatav närvilisus tekkis õhku juba mõnda aega enne taotlemiskuupäeva, milleks oli 3. detsember.

“Inimesed hakkasid saatma küsimusi ja taotlusi klubi aadressile, kuigi meie ju lube ei anna,” sõnas Saar.

Võidujooks käib nakkevõrguga püügi õiguse saamise nimel. Kuna lubade arv on piiratud, tekib igal aastal vihane konkurents ning arutlus süsteemi plusside ja miinuste üle.

Palga eest järjekorras

Kõige pikemalt seisis tänavu ilmselt järjekorras Saaremaa Mullutu-Suurlahe võrgupüügiõiguse saamiseks kojamees Ain Leemet, kelle oli selleks palganud üks vene pensionär.

Tema enda tervis oli katsumuseks liiga kehv, kuid ajalehe Saarte Hääl andmetel toetas ta sabas ootajat aeg-ajalt kuuma teega. Kokku kulus järjekorras 20 tundi.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus ütles, et tegu on siiski erandliku juhtumiga.

Keskkonnaameti ukse taha järjekorda minnakse aasta-aastalt üha vähem: 2011. aastal oli taotlemise esimesel päeval 390 ja tänavu 340 inimest.

Seda suurem koormus langeb elektroonilisele kanalile. Tänavu soetati esimese kolme tunni jooksul pilet.ee kaudu
ligikaudu 1300 kalastuskaarti, mis süsteemi aeglasemaks muutis ja pahameelt tekitas.

Juhtus ka, et mõned ei saanud tehinguid lõpule viia. Vead on aga erinevad ja Tuusi sõnul neile ühest selgitust anda ei saa. “Üks põhjus, miks mõni kalastuskaarti ei saanud, on see, et piirkonnad, kuhu väljastatakse teistest vähem püügilube, on väga popid ja kõigile seal püügivõimalusi ei jätkunud,” märkis ta.

Kui muidu käib võitlus pigem siseveekogude pärast, siis Harjumaal ei saa ka merele anda nakkevõrguga püügi õigust nii palju, kui harrastajad sooviks.

Tänavu tekkis Tuusi sõnul aga olukord, kus Harjumaa nakkevõrgupüügi elektroonilised võimalused ammendusid kiirelt, kuid keskkonnaametist oli veel teatud püügikuid saada ka mitu päeva hiljem.

Seda vaatamata tõsiasjale, et elektrooniline piirarv oli ligikaudu 10% suurem (59% elektrooniline ja 41% keskkonnaametist). “See näitab selgelt, et asi on liikunud üha enam internetti ja kontoris taotlemine on vähenenud, nii oli ka mujal maakondades,” märkis ta.

Kevadise särje nimel

Harjumaal on populaarne meri, kuid Peipsil ja Võrtsjärvel käib jooks enamasti kevadise särje nimel. Peipsi piirkonnas oli elektrooniline taotlemine selle nädala kolmapäeval nii hoos, et lubade seis polnud enam null, vaid lausa miinus üks.

Tartus püügiloa taotlejatega suhtleva Jõgeva−Tartu regiooni vee-elustike spetsialisti Aimar Rakko sõnul on elava järjekorra peamine nõrkus selles, et korraga saab luba küsida paljudele inimestele.

“Tuleb üks mees juba südaööl kohale, on järjekorras esimene ja taotleb load ära tervele külale. Tema taga seisavad inimesed ühel hetkel juba asjatult,” kirjeldas ta.

Lisaks läheb käiku kogu pere: võrguluba tehakse nii sülelapsele, ülikoolis õppivale tütrele kui voodihaigele vanaemale.

Selliseks käitumiseks on lihtne põhjus – harrastajad saavad vaid ühe võrgu inimese peale ning nii algabki kõikvõimalik trikitamine. Kuna limiidid on väikesed, rabavad esimesed nii palju kui võimalik, teised jäävad aga ilma.

Rakko tõi ka välja, et harrastuspüük on olemuselt ju hobi, mitte elatise või söögipoolise hankimine ning selleks on peale nakkevõrkude muidki võimalusi. Sellele vaatamata üritatakse saagiga ikkagi äri teha.

Tänavu 3.−11. detsembrini anti järgmiseks aastaks välja ligikaudu 2200 kalastus­kaarti, millest ca 2000 elektrooniliselt ja 200 keskkonnaameti kontoritest.


Kalastajad lähevad internetti

- Alates 2007. aastast sai kalastuskaarte elektrooniliselt taotleda Keskkonnateabe Keskuse hallatava kalanduse infosüsteemi kaudu.

- Iga aastaga on koormus esimesel taotlemispäeval jõudsalt kasvanud: 2007. aastal 229 kalastuskaarti, 2008. aastal juba 679, tänavu 1800.

- Elektrooniliselt taotledes saab kalastuskaardi sisuliselt kohe, käsitsi menetlemiseks kulub ligi nädal.

- Aastas ostetakse elektrooniliselt ligikaudu 80 000 kala­püügiõigust.

Allikas: keskkonnaministeerium