Proosu pererahvas lõi kaht kätt kokku ja vaatas, et tibud vastu külma õhtut lauta sooja saaks.

Kanaema oli aga sõjakas, tibud kergejalgsed, no püüa neid seal poolpimedas!

“See on päris hull lugu küll,” arvab peremees Peep Altmäe nädal hiljem ja näitab ogalist kreegipõõsast, mille alla kana munad munes ja kus neid kolm nädalat välja haudus. “Meil ju tuli siin ka vahepeal korralik talv, õu oli lund täis ja ilm külm! Kuidas see kana söönuks sai ja veel munad soojas hoidis? Täitsa müstika!”

Selle pere kanad on üritanud aastaaegu trotsida varemgi.

Kord asutas üks kana end hilissügisel lillepuhma alla hauduma. Kui lumi peale tuli, kannatas esiti vapralt, aga siis läks kõht ka tühjaks ja sinna haudumine jäigi.

Kaagutav salaselts

Teine kana aga suutis oktoobris ühe tibu välja haududa, kuid see sai vist külma – hääl tal ära läks ja kähedaks jäigi.

Pere katsub nüüd kanadel silma peal hoida ja pesad munadest tühjaks teha, enne kui mõni haudumisega järjele saab, aga kanad on ju kavalad!

Peremehe meelest teevad nad sihipärast koostööd: valivad koha välja, munevad sinna kiiresti hulga mune ja siis võtab üks haudumise oma hoolde. Kuidas see muidu nii on, et mõni päev on vähem mune ja siis on üleöö keegi ennast värskelt tekkinud pesale hauduma sättinud.

“Ega siis üks kana korraga kuut-seitset muna ei mune, nad käivad seal karjaga,” kahtlustab Altmäe. Ta on kindel, et kanadel on salajane suhtluskeel, mille abil sellised asjad kokku lepitakse.

Kahtlusi süvendab ka tulemus. “No sa vaata neidki tibusid! Kõik on eri värvi, osal pruuni ka sees, aga see kana ise on puhta hallikirju ju!”

Praegune aeg tibude haudumiseks ja kasvatamiseks täiesti selgelt ei sobi, leiab noorperenaine Marju Heldema. Tibud tahavad ju päikest ja sooja, laut on aga hõre ja karm talv ukse all.

Pere peab plaani leida kanale soe asenduskodu, läbirääkimised on alanud.

Pealegi on kanast juba meediastaar saanud – juhtunust kuulnud luuletaja Aidi Vallik kirjutas Lääne Elus koguni luuletuse “Marju tibud”, kus kogu lugu lühidalt kirjas.

Ei satu inimesedki iga päev luuletusse, saati siis kanad! Ühesõnaga, üks erandlik lugu igast otsast!

Nugis hoidku eemale

Erandlikud tibud peavad lisasööta saama, kuigi elu on näidanud, et äbarikuks kipuvad sügisesed tibud ikka jääma. Praegu on nad küll erksad ja uhavad kanaema tiibade alt sisse-välja.

Päevakangelasest hallikirju emand ise vehib võitlushimuliselt nokaga. Sellel nugisel, kes mõne nädala eest kanakarjas suure paanika tekitas ja linnud tükiks ajaks ärevile ajas, oleks küll praegu targem eemale hoida.

Nugis on süüdi ka selles, et hauduma läinud kana end varju suutis jätta.

Pärast röövkäiku oli kari ju ettevaatlik ega kogunenud tavapärastele söömaaegadele pudrupoti ümber. Ülelugemisel saadi niiviisi igal õhtul ise arv, kord rohkem, kord vähem.

Karu õunapuu otsas

Tänavu on nugis viinud viis kana ja ühe kuke. Eelmisel aastal sai ta saagiks koguni viisteist kukke-kana. “Rebane võtab kana ja kaob, aga nugis, see murrab korraga hulga maha!” kinnitab Altmäe ning lisab muiates, et kui nugis karja harvendamas ei käiks, oleks õu juba kanu täis.

“Karjaõnne on meil nii palju, et lausa imesta. Mis head me teinud oleme, et sellega nii veab,” naerab Heldema.

Lisaks kanadele käib sealkandis hästi ka ilveste käsi. Need tunnevad end juba nii tähtsana, et käivad talude õues luusimas ning teevad pahast nägu, kui inimesi näevad.

Eelmisel sügisel kõndis ilves koos kahe kutsikaga sirgelt Proosu talu õuest autode vahelt läbi. Metsast tuli ja metsa tagasi läks.

Metsas elab ka karu. Kui Altmäe sügisel oma võiseenekohta läks, ei jõudnud ta ära imestada, kui nägi, et sinna on keegi pika teiba püsti löönud. Lähemale minnes märkas, et see on hoopis metsõunapuu. “Karu oli kõik oksad ära murdnud ja alla visanud, puust oli ainult pikk roots järel!”

Sama triki oli karu teinud lähedal asuva suvemaja õuel − murdis oksad ära ja siis matsutas puu all rahumeeli õunu süüa. “Nagu loomapargis elaks ühesõnaga!”
Peep Altmäe hoiab kaenlas vaprat kanaema, kes haudus mune tuisus ja vihmas.