"Kangelase varbad haisevad," ühmab Unt. Augu veerel haisu veel ei tunne. "Ma olen sellist haisu korra tundnud, kui kakskümmend meest oli savi sees," meenutab Unt.

Sel hetkel paljastub kaeve servast kondiots. Nüüd on hais ka auguveerel tunda. "Ma ei uskunud üldse, et siin midagi on." Undi tegevusel on viimaks mõte sees.

"See on ilmekas näide, kuidas inimeste mälu petab," sekkub väljakaevamise juht, Viljandimaa Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaak Pihlak. Kuus aastat tagasi olid omaksed talle näidanud kätte koha, kuhu Keng ühel 1975. aasta pimedal sügisööl oli maetud. See koht asunud akna all ja hauale oli istutatud punaste õitega pojengipõõsas.

Kohast, kust eelmisel neljapäeval luud paistma hakkasid, on aga aknani paraku neli-viis meetrit, pojengipõõsas ise kasvab mitme meetri kaugusel.

Vabadusristi hauas ei olnud

Päeva jooksul on maja maanteepoolne õu täielikult üles kaevatud. Kui vallavanem Peeter Rahnel poleks lõuna ajal ekskavaatorit kohale tellinud, poleks Kengi säilmeid ilmselt leitudki.

Jaak Pihlak lehitseb pabereid: "August Keng oli 171 cm pikk, kaal 61,5 kilo."

"Väike mees, palju konte," ühmab Unt.

Pihlak loodab hauast ka Vabadusristi leida. Omal ajal leidis ta lauasahtlist ordeni saamist tõestava diplomi. Metalliotsija piniseb, kuid midagi tõsist ei avasta. Päeva lõpuks selgub, et 1924. aasta mässu kartmatu mahasuruja oli mässitud kardinasse ja asetatud auku just selles asendis, nagu ta maine teekond lõppes: kägaras, põlved lõua alla tõmmatud, müts silmadel. Ei mingit kirstu, üksnes kuuseoksad viimset puhkepaika vooderdamas.

Kolmkümmend kolm aastat pole olnud piisav, et nii kardinat kui kuuseoksi lagundada. Savises pinnases on nad üksnes mustaks tõmbunud.

Neljapäevased jutuajamised Alliku talu õuel andsid aimu, kui palju traagikat on olnud tolles tillukeses maan­tee-äärses majas, kus Vabadusristi üks viimaseid kavalere end aastakümneid varjas.

Naabrinaine Leida Tomingas jutustab, et omal ajal elanud selles majas Augusti sugulane Marie Keng. Too jäänud noorelt pimedaks. Külarahva jutu järgi tulnud see sellest, et Marie oli lehmal silmad paelaga kinni sidunud.

"Karistuseks jäi pimedaks," seletab Leida Tomingas.

Tädi Marie jutustanud väikesele Leidale muinasjutte. Leida vanematel oli talu pidada ja tüdruku jaoks aega ei jagunud.

Konspiratsioon, mis selles tillukeses majas Vabadusristi kavaleri varjates valitses, oli totaalne. Kuna Allikul asus küla ainus telefon, võis võõras iga hetk majja sisse astuda. Ometi ei teatud, et siin veel keegi elas.

Kuid inimestel on närvid. 1992. aastal üritanud Augusti kaasa Lilli ennast tiiki ära uputada. "Õnneks sain ta kuidagi kaldale vedida," seletab naabrinaine. Lilli elukaaslane aga poonud end Leida sõnul voodi külge üles.

Mullu sügisel leidis sotsiaaltöötaja, kes tuli uurima, miks Alliku talu viimase elaniku Märdi pension mitu kuud välja on võtmata, mehe köögist mumifitseerununa.

Juba lähiajal sängitatakse August Keng riiklike auavalduste saatel Halliste kalmistule oma seadusliku abikaasa kõrvale. Alles nüüd, 33 aastat pärast Kengi surma saavad abikaasad rahulikult kedagi pelgamata üheskoos olla.

Koduõuest kalmistule

1905. aastal Laatre vallas sündinud August Keng, kes pälvis Vabadusristi 1. detsembri 1924. aasta mässu mahasurumise eest, kuulus Saksa okupatsiooni ajal Omakaitsesse. Ilmselt seetõttu varjas ta ennast pärast sõja lõppu 30 aastat oma kodutalus, kuni 1975. aasta sügisel suri ning maeti pimeduse katte all kodumaja õue.

August Kengi ümbermatmise teema sai hoo sisse pärast seda, kui Maaleht 31. juulil kirjutas, et Tallinnas hiiglasliku Vabadusristi ausamba püstitamisega ametis oleval kaitseministeeriumil pole sel aastal ei aega ega raha Vabadusristi ühe viimase kavaleri August Kengi ümbermatmiseks.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo tunnistas pärast ajaleheartikli ilmumist, et sellistes küsimustes ei kehti põhjendused, milles viidatakse aja ja raha puudumisele, ning lubas, et kangelane maetakse täielikult riigi kulul ümber septembris.