Kannapööre: kaitseväest koolijuhiks
Raigo Prantsi esimene tööpäev Järva-Jaani gümnaasiumis oli eelmise aasta 25. augustil.
„Tundsin, et olen teinud kannapöörde. Ma polnud päris kindel, mis edasi juhtub, aga teadsin, mida tahan saavutada ja mis eesmärgid olen endale ja koolile püstitanud. Küsimus oli, mismoodi suudan oma ideed maha müüa lastevanematele, oma kolleegidele ja juhtidele omavalitsusest,” räägib Prants.
Nagu juba öeldud, oli 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni allohvitseril üks hea põhjus, miks kooli tööle tulla. Tööpostil oli ta näinud, milliste väärtushinnangutega noored Eesti riigikaitsesse tulevad. Napi teenistusaja jooksul nende arusaamu ja hoiakuid muuta ei saa. Tuleb koolist pihta hakata.
Pool aastat ametis olnud Prants ei loodagi, et hoiakud muutuksid ruttu. Soojenduseks on õpilastega jõutud ühise arusaamiseni esialgu lihtsamates ja igapäevasemates asjades: miks koolis käime ja millised on eesmärgid.
„Tööd on palju, tunnen end väga hästi ja tean, et teen õigeid asju. Soovin, et ka kollektiiv tunneks: liigume õiges suunas,” kõneleb Prants.
„Omavalitsus soovis mulle edu ja on andnud palju tegutsemisvabadust, mis näitab, et mind usaldatakse. Kollektiiv oli algul ettevaatlik, küllap mu tausta tõttu. Aga praegu on meil kõik väga hästi.”
Kas Järva-Jaanis on nüüd kord nagu Preisi sõjakoolis?
„Kindlasti mitte!” naerab Prants. „Olen vägagi demokraatliku juhtimisstiili austaja. Teatud otsused tuleb autokraatlikult teha, aga enne seda oleme otsusteni jõudnud demokraatlikult. Arutame asju juhtkonnas, pedagoogidega, omavalitsuses ja alles siis kujundame lõpliku seisukoha.”
Vastutusvaldkonnad paika
Et Prants tuli struktureeritud asutusest, kus olid vastutusvaldkonnad täpselt ära jaotatud, oli tema esimene korralduslik otsus ära jagada, kes mille eest majas vastutab. Direktor tegeleb eelarve planeerimise, täitmise ja järgimisega, suures pildis õppetöö planeerimise ja arendustööga ning väljapoole suunatud tööga – koostöö asutuste, lastevanemate, omavalitsusega.
„Minu jaoks on kõige keerulisem õppetöö kujundamine ja planeerimine, arengusihtide seadmine,” ütleb Prants. „Pean analüüsima, mis on realistlik. Raske on ka saavutada, et kõik saaksid lõpuni aru, mis on ülesande püstituse mõte, kuhu me liigume, millised hüved sellega kaasnevad. Pole kerge õpetajaile seda selgeks teha.”
Esimesi probleeme, millega noorel direktoril tuli kohe sügisel tegelda, oli seotud kaasava haridusega – erivajadustega lapse suunamine tavakollektiivi. Tuli leida lahendus mitmele küsimusele: kuidas panna tööle tugiisik ja klassijuhataja ning kuidas nad leiaksid ühise keele, ilma tundeta, et üks kontrollib teist.
„Oli veenmist ja selgitamist. Mingis osas tuli teha ka autokraatlik otsus,” ütleb Prants.
Ta tunnistab, et HTM-i alustava koolijuhi programmita oleks olnud märksa keerulisem oma ametis algust teha.
„Mul vedas väga, et osutusin programmi valituks kohe esimesel aastal,” kiidab ta. „Esimeste kuudega olen saanud kolleegidega üle Eesti mõtteid vahetada, saanud tagasisidet, arutanud oma koolitajatega praktilisi elulisi küsimusi.”
Programmi üks osa on mentorlusprogramm, mille käigus pika kogemusega direktorid võtavad algajad oma tiiva alla. Prantsi mentor on Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink.
„Oleme Toomasega palju filosofeerinud selle üle, mida üldse peab tegema, et kool oleks edukas,” räägib Prants. „Selle pinnalt on tekkinud hulk küsimusi. Näiteks mida teha olukorras, kus üritad demokraatlikult läheneda, aga sinu ettepanekutele on vastus „ei” igasuguse põhjenduseta. Inimesed on oma mugavustsoonis kõvasti kinni, asi pole selles, et oskusi-võimeid poleks.”
Prants arutas mentoriga ka kaasava hariduse küsimuste üle. „Tunnen, et olen palju abi saanud. Mul on mentoriga vedanud, meie põhimõtted ühtivad paljuski,” nendib Prants.
