Kareda kunagine hiilgus hääbub
Andmed Kareda rahvaarvu kohta on väga nukrad. Aasta 2000 – 880 inimest. Aasta 2011 – 631. Kümnendiga veerandsada inimest vähem. Veel kolm kümnendit ja…
Vähe lohutab, et naabritel pole palju parem. Järva-Jaanis on rahvast küll kokkuvõttes rohkem, aga kahe loenduse vahel on kaotatud 356 inimest. Koeru kaotus on 343, Koigis 246, Paide vallas 307, Roosna-Allikul 292.
Kümme maja tühjaks
Õpetaja Niina Raitmaa tuli Peetri kooli 1967. aastal, kohe pärast Tartu Pedagoogilise Kooli lõpetamist.
Ta mäletab Kareda kandi viimast õitsengut vahetult enne viimase vabariigi tulekut. Kolhoos Oktoober oli heal järjel, ehitas kümme kortermaja. Sinna kolisid mujalt tulnud noored spetsialistid. Linnas ei saanud nad korterit, siin said. Kolm last oli peres, mõnes neli.
Kolhoosis olid palgad paremad kui koolis. “Minu palk oli 60 rubla, ema sai lüpsja-karjatalitajana 150,” meenutab Raitmaa. “Mees vedas vett ja sai suvel üle 400 rubla. See oli jube palk!”
Peetri kool ei olnud küll kuigi suur, ümberringi oli aga igas külas oma algkool.
Seitsmekümnendatel hakkasid need kaduma. Müüsleri aastal 1972 oli viimane, mis uksed kinni pani. Külade lapsed tulid Peetri kooli, peagi oli neid seal 154...
Niipea kui kolhoos kadus, kadusid ka töökohad. Jah, nüüd on sealkandis AS Peetri Põld ja Piim. Aga seal teevad robotid töö ära, traktoriste ja lüpsjaid pole kuigi palju.
Kümme kortermaja alevi südames hakkasid tühjaks jooksma, pered koos lastega lahkuma. Vallandus ahelreaktsioon, mida tuntakse üle Eesti. Vähem inimesi, kallimad küttearved, kuni ühel hetkel peavad ka viimased majast lahkuma.
Kortermajas, kus õpetaja Raitmaa elab, on kaheksast korterist vaid pooled asustatud.
Üks pere jättis asjad maha ja kadus nagu nõel heinakuhja – neil olid suured võlad kaelas. Teises korteris elanud ukrainlased kolisid linna. Kolmanda peremees tunnistas, et ei suuda enam küttearvet maksta ja läks naabermajja elama.
Neljanda koreteri peremees ei raatsi seda aga maha müüa. Ise elab kõrvalmajas, aga ütleb, et kui lapsed külla tulevad, on neil seal hea peatuda.
Pöördub? Ei pöördu?
Tõsi, on ka uusi tulijaid. Ly Kotselainen ostis Peetris kortermajja aasta tagasi 4000 euro eest neljatoalise korteri. Selleks et laps saaks lasteaias käia.
Tuleval aastal läheb laps kooli. Kauaks ta Peetri kooli jääb, ema veel ei tea. Küll teab ta, et ühel hetkel muutuvad ka need üheksa kortermaja, kus praegu veel elu vaikselt tuksub, samasugusteks tondilossideks nagu kümnes maja, mis otse tema ukse all seisab.
Samas pole kõik nii selge, nagu eemalt paistab. Kümme aastat tagasi oli lasteaias lapsi vaid kaheksa. Vallavalitsus tahtis asutuse kinni panna, papad-mammad hakkasid vastu. Praegu on seal 29 põnni.
Viimastel aastatel on paljud oma lapsepõlvemaile tagasi tulnud. Mitte ainult keskusse, vaid ka küladesse.
“Minu tütar tuli siia elama, Kadi tuli, Külli tuli, Riina tuli, Estelle tuli,” vuristab õpetaja Raitmaa noorte naiste nimesid. “Ma ei usu, et noored, kes tulid, nüüd ära lähevad.”
Ning lapsi sünnib rõõmustavalt rohkesti. “Minu tütre peresse sündis tänavu kolmas, Emma Loree,” jutustab õpetaja. “Koolidirektor Janno Nau perre sündis väike Eerik, kolmas laps peaks veel enne aastavahetust jõudma sündida.”
Kaht sündi valla peale aastas loetakse Karedal nüüd heaks tulemuseks. Kui varem tuli lapsi eelkõige kümnest kortermajast, siis nüüdseks on pilt muutunud. Enamik lapsi tuleb ümberkaudsetest küladest.
Hiljem Madagaskarile
Erko Lilletai on Peetri põhikooli kuuenda klassi ainuke õpilane. Seepärast peab koos seitsmendikega tunnis käima. Seitsmendikke on viis: neli tüdrukut ja üks poiss.
Kahel õhtul käib Erko maadlustrennis. “Siin on hea rahulik. Koeru koolis, kus ma varem käisin, on suured poisid,” ütleb poiss.
Erko elab nelja kilomeetri kaugusel Müüsleri külas. Ta tahab prügivedajaks saada. “Seal pole haridust vaja,” tunnistab poiss. “Algul prügivedajaks ja siis Madagaskarile. Seal on soe, on ookean ja haid.”
Erko jaoks oleks 500 eurot kätte normaalne palk. Koolidirektor saab maal ehk 50 eurot rohkem. Miks ta peaks end liigse harimisega pingutama?
“Suvel lükkaks rohkem tasku kui direktorina terve aasta jooksul,” ütleb direktor Janno Nau väljavaate kohta töötada edaspidi prügivedajana.
Samas väidab noor direktor, et niipea kui vald kaob, kaob ka kool. Buss veab lapsed Koeru või Paidesse. Koeru tuleb Peetrilt 11, Paidesse 20 km. Direktori jaoks oleks see valus. Ta on ju ka ise Peetri kooli vilistlane.
Tema tosinast klassivennast ja -õest on koju jäänud vaid kaks.
Kilplastel aina parem
Kui Kareda valla keskus tiksub nukralt, siis Erko Lilletai kodukülas Müüsleris läheb elu ülesmäge. Müüsleri on erakordselt õpetlik lugu sellest, kuidas hea mõte ühe paiga õitsema võib panna.
Kareda raamatukogu juhataja Helena Siiroja võitles aastaid kitsikusega. Kuna raha oli vähe, hakkas projekte kirjutama. Kirjutas selleks, et raamatukogu ära remontida, siis, et arvuti saada, siis, et printer muretseda.
Viimaks mõtles Siiroja, et miks mitte oma küla lastele spordiväljak rajada. Ning siis sähvatas: “Kas kilplastega seoses ei saaks midagi teha?”
Nimelt meenus raamatukogu juhatajale, et Kreutzwald oli kilplased Peetri kihelkonda elama pannud. Uppakalla küla asunud kusagil siinsamas.
“Igasuguseid ideid hakkas tulema,” kirjeldab Siiroja. “Joonistasin ja kirjutasin, heitsin voodisse, tulin välja, panin jälle tule põlema, joonistasin ja kirjutasin. Nii hommikul poole viieni.”
Pärast seda hakkasid asjad laviinina arenema, mitu korda saadi euroraha. Raamatukogu juhatajast sai ka ettevõtja. “Võib öelda, et kilplaste rumalus on päris hästi rahvast kohale toonud.”
10 000 külastajat tuleb aastas kindlasti. Suvel on korraga kaheksa giidi tööl. Igal reedel toimub kilpaste klunker, pidu kolmesajale, mis kestab hommikuni.
