Inspektoreid aitavad vabatahtlikud

KKI peadirektor Peeter Volkov on seda meelt, et ühest küljest on ametkonna enda inimeste töö tõhusamaks muutunud, teisalt on tugevnenud ka nn kogukondlik kontroll. Ta toob näiteks harrastuskalastajate poolt vabatahtlikkuse alusel teostatava lõhekoelmute järelevalve lõhilaste kudeajal.
Põhilised rikkumised seonduvadki ebaseadusliku kalapüügiga ja seadustest mööda hiiliva jäätmemajandusega.
Problemaatiline tööpõld KKI ees on vanarehvide käitlemine, omaaegsete ladustamisplatside korrastamine pärast seda, kui tähtajad on kukkunud ja ladustatud kraam muutunud jäätmeks. Sama kehtib ka pakendite ja muu prügi kohta. Näitena nimetab Volkov Raadi endise lennuvälja aladel vedelevaid rehvikuhilaid, Silikatsiidi tänava prügihunnikuid, mille koristamine tema hinnangul maksaks 850 000 eurot ning millega keegi enam tegelda ei taha. Seal on algatatud asja menetlemiseks ka kriminaalasi. Volta tänava pakendilasu on üks vaidluste koht ja neid on veelgi.
„Prügiäri on sageli selline, et kõigepealt saadakse raha kätte, aga kui on tarvis endal hakata kulutusi tegema, selgub sageli, et raha siiski enam ei ole või sellest ei jätku,“ räägib Volkov. „Nende olukordade edaspidiseks vältimiseks võiks kehtestada nendele ettevõtetele, kes näiteks pakenditega tegelevad, tagatisraha nõude, olgu see siis panga deposiidi kujul või mingil muul moel.“
Mis otseselt rehvidesse puutub, siis tootjavastutuse kohustust rehvide maaletoojatelt-müüjatelt riik endale võtta ei kavatse. Praegu on käsil mitu kohtuasja ja Peeter Volkov loodab, et just kohtupraktika aitab selles vallas edaspidi juba kiiremaid ja konkreetsemaid otsuseid langetada.

Riik ei jäta vanarehvide käitlusraha õhku

Keskkonnaminister Marko Pomerants tunnistab, et eks nii mõnigi firma võib ka pankrotiga lõpetada, aga see muudab pilti üksjagu selgemaks ja kauplema jäävad vaid oma kohustusi täitvad ettevõtted. Küll aga püüab riik edaspidi aidata kaasa vanarehvide käitlemisvõimaluste avardamisele, kinnitab Pomerants.
„Kui praegu teeb Ragn-Sells teiste organisatsioonide poolt tegemata jäetud töid ehk asendustäitmist, siis riigil on kavas selleks kuluva raha süüdlastelt ikkagi sisse nõuda,“ ütleb ta.
Põhilised piirkonnad, kus elanikud haisumure käes vaevlevad, on Muuga ja Kohtla-Järve kant. Kui esimeses kaebuste arv pidevalt väheneb ja seire tulemusel on ka leha allikad kindlaks tehtud ja haisu levimist vähendatud, siis näiteks Sillamäel on see pigem süvenev probleem.
„Arvatakse, et Auvere põlevkiviõlitehase tootmise intensiivsemaks muutumine mõjutab ka Sillamäe õhukvaliteeti,“ märgib Peeter Volkov. „Kohtla-Järve hiljutise haisuprobleemi uurimise järel teame, et seal on ebameeldiva lõhna levikul kolm allikat – riigile kuuluv suletud aherainemägi, VKG-le kuuluv veel sulgemata poolkoksimägi ja VKG enda tootmine.“
Kui suletud mäega ei anna enam eriti midagi ette võtta, siis VKG on lubanud oma mäe sulgemise käigus rakendada uusi tehnoloogiaid, et haisu levikut pärssida.