Karm muinasvõitlus: Ma olen surnud juba ju, lõpeta kohe tagumine!
Igal aastal tullakse ühel veebruarikuu karmil talvepäeval Viikingite küla muinasturniirile võitlema, et austada möödunud aegade vältel meie vabaduse eest langenud sõjameeste mälestust.
Viikingite talvepeävi ja muinasturniiri korraldavad Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit ja Viikingite Küla. Võitlus on selline, et kõik soomussärgid ja nahast kaitsmed saavad korraliku tuulutuse ning ühelgi koiliblikal pole pärast enam karvakraes asu.
Kirve, noa ja odaga said osavust proovida ka pealtvaatajad ning see oli natuke karm võistlus: arvuti taga lihast ei kogu ja täpset kirveviske silma ei arenda ning see paistis ka proovimisel armutult välja.
Ent väike turgutus kruusis, kus vedelik, mis valminud retseptil vesi-mesi-pärm ja päev läheb rõõmsalt edasi.
„Mis nad sinna supi sisse on pannud,“ küsitakse kõrvalt, kui kolmjala juures pada valvavad neiu ja nooremees end suitsu sees suudlema seavad. Egas nii putru põhja kõrvetata?
„Toitu oleme padades keetnud omajagu,“ kinnitavad noored ise. Valikus on kanasupp ja kruubipuder kaalikatükkidega. Kui kanasupp oli muinasajal kallis toit, siis kruubid juurikatega on täiesti ajastutruu ning täitnud siinmail kõhtusid juba hallist ajast peale. Sobib hästi ka tänapäeva muinasvõitlejatele, kellest mõnedki on taimetoitlased.
Muinasaja huviliste hulgas liikudes jäävad silma nende toredad ehted ja kaunistused riietel. Need on valminud originaalsete leidude järgi ja selliseid on viikingid kunagi kandnud.
Linnuse kõrval läheb ühel hetkel käima suurem võitlus. „Mis sa taod,“ pahandatakse seal valjuhäälselt. „Ma olen juba surnud! Kaabakas!“.
Isegi langenud muinasturniiri võitlejas on veel hirmsasti energiat!
