Eestlased teenivad praegu enam-vähem sama suurt palka ja saavad sama suurt pensioni nagu 1993. aastal. Kuid see sarnasus on mõistagi vaid numeroloogiline; vääring, milles neid palku ja pensione makstakse, on toonasest 15,6 korda hinnalisem.

Miks oleme rahulolematud?

1993. aastal tõusis keskmine palk 1000 kroonini ning tänavu peaks ta tõusma 1000 euroni. Vanaduspension oli kahekümne aasta eest 320 krooni, praegu on see umbes 320 eurot.

Teiste sõnadega: me oleme muutunud 15,6 korda rikkamaks. Eestlaste sissetulek on kahe aastakümnega saavutanud taseme, mis oli omane 1993. aasta Iisraelile, ning toonase Hispaania ja Itaalia palgad on kohe-kohe samuti käeulatuses. Tõsi, praegu on need riigid ikkagi mitu korda rikkamad kui Eesti. Kuid 1993. aastal oli vahe mitmekümnekordne.

1993. aasta jaanuaris läksid pensionärid Toompeal peaaegu käsitsi kallale sotsiaalminister Marju Lauristinile, sest polnud rahul valitsuse lubatud 320kroonise pensioniga ja nõudsid 400kroonist.

Ajalehti täitsid pensionäride ahastavad kirjad. “Juuksuri juures ei käi, habet ei aja. Hügieenitarbeid (seepi, hambapastat, tualettpaberit, pesupulbrit) ei saa osta, veel on vanu tagavarasid,” kirjeldas 70aastane Siim Parit Postimehes. “Teatris, kinos, kontsertidel ei käi. Raamatuid ei osta. Riideid ei osta.”

Praegu avaldavad samalaadseid mureartikleid noored kirjandusmagistrid.

“Mul ei ole raha, et osta endale ise talvesaapad – või kui, siis ostan kasutatud ja pean nad üsna pea ära viskama, sest neid on enne mind päris palju kasutatud. Mul ei ole raha, et ise riideid osta. Kuna ma olen piisavalt kõhn, siis õnneks mahutan enda ära kõikidesse vanadesse riietesse, mis mu sõbrannad minuga välja vahetavad,” pihtis tänavu 21. jaanuari Päevalehes 362-eurost palka teeninud 28aastane Katrina Helstein.

Tema tekst on praeguseks omandanud alla 30aastaste noorte põlvkondliku manifesti kuulsuse. “Kui ma mõtlen sellele, mis saab kümne aasta pärast, hakkab hirm. Kui Eestis jääb kõik nii nagu praegu, ei taha enamik siin enam elada,” lõpetas neiu oma kirjutise.

Palgarallit ei tasu loota

Katrina lohutuseks tahaks öelda, et kui Eestis jätkuks kõik vanaviisi, siis senist kasvutempot arvestades tõuseks meie keskmine palk kümne aasta pärast umbes 7000 euroni kuus.

Korra on ju nõnda juba juhtunud: 1993. aasta 1000kroonisest keskmisest palgast sai 2003. aastaks 6723kroonine, 2008. aastaks aga juba 12 912kroonine palk.

Paraku ei pruugi sellist palgarallit tõesti enam tulla.