Tänavu augustist oktoobrini töötas nahkhiiredetektor ja ultraheli salvesti Nasva sadamast ca 16 meremiili kaugusel asuval Veiserahu lõunapoil. Detektori paigaldamine kaugele avamerele oli peamine osa Eestimaa Looduse Fondi (ELF) teaduri Lauri Lutsari sellesügisese nahkhiirte rändeuuringust merel. Merel pole sellist automaatset seadet meil seni kasutatud. Teine, vanemat tüüpi ultrahelide lindistaja paigaldati lühemaks ajaks Kerju saarele.

Tuulevaikse ilmaga poile paigaldatud ja hiljem eemaldatud automaatsalvestaja registreeris kõik nahkhiirte hääled, kes siit mööda lendasid või toitumas käisid, mille tulemusena on võimalik määrata rände aktiivsus liigiti. Esmased andmed on üle ootuste positiivsed ja kinnitavad aktiivset nahkhiirte rännet ka kaugel rannikust avamerel, mis oli eriti hoogne vaiksematel augusti lõpu ja septembri alguse vaiksetel öödel. Täheldati pargi – nahkhiire, suurvidevlase ja haruldasema, kääbus nahkhiire rännet ja toitumislende.

Esmased nahkhiirte rände uuringud on tehtud Edela- Eesti rannikul zooloog Matti Masingu eestvedamisel 1980. aastal. Hilisemad detektoruuringud on toimunud Kabli linnujaamas ja eri paigus rannikul.

Nahkhiirte uurimine Euroopas ja Skandinaavias on muutunud aktuaalseks, seoses tuuleparkide arendustega. USA-s tehtud uuringud on näidanud, et 90% tuuleparkide läheduses hukkunud nahkhiirte surma põhjuseks on nn. barotraumad, mida tekitab tuulegeneraatorite rootorlabade liikumisel tekkiv alarõhk, mis purustab nahkhiirte kopsud ja kuuldeelundid.

Eestis on meil nahkhiired kaitse all ning liigi kaitse on sisse kirjutatud ka Euroopa Liidu looduskaitsedirektiivi.