Kas tõesti on sõnnik ja adru nii haruldaseks muutunud, et need muuseumisse peab panema?



Kas tõesti on sõnnik ja adru nii haruldaseks muutunud, et need muuseumisse peab panema?
Muuseumirahvas Pikakari rannas adru kogumas.Foto: Marju Kõivupuu

"Meil on vaja 10,5 ruutmeetrit adrut ja teist samapalju sõnnikut," kirjutab EEsti Rahva Muuseumi blogis muuseumi uue püsinäituse „Kohtumised“ juht Kristel Rattus.

Haruldustega sõnniku ja adru puhul siiski tegemist pole. Muuseum vajab neid selleks, et katta nendega osa näituse „Inimene ja keskkond“ vitriinidest.

"Sõnnik oli meil tegelikult olemas. Tartu ettevõtja Märt Potteri aiamaa servas seisis hunnik põllurammu, mille ta oli lahkesti nõus muuseumile annetama. Näituse kuraator Liisi Jääts hindas sõnniku tekstuuri ja üldise väljanägemise eksponeerimiskõlbulikuks," kirjutab Rattus.

Adru koguti Tallinnast, Paljassaares asuvast Pikakari rannast. Õige koha näitas kätte folklorist Marju Kõivupuu.

Näitusele jõudev sõnnik ja adru kuivatati ära ja seda külmutati seitse päeva -30 kraadi juures, et hävitada putukad ja nende munad, mis võiksid museaale kahjustada.

„Inimene ja keskkond“ on üks uue maja 11 üksiknäitusest, mis moodustavad kokku põhinäituse pealkirjaga „Kohtumised“. „Inimene ja keskkond“ vaatleb inimeste ja looduskeskkonna vastasmõju ja uurib näiteks, kuidas ilmastik, maastikud, taimed, loomad, muld ja bakterid on kujundanud meie kultuuri ning kuidas me oleme muutnud ülejäänud loodust. Kuidas asjad, mis meile meeldivad, võivad osutuda elusloodusele kahjulikuks ja vastupidi, pealtnäha ebameeldivad asjad olla eluliselt vajalikud. Miks ja kuidas see on ajalooliselt nii välja kujunenud.

Allikas: ERM-i blogi

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare