Kaselt mahla laskmine on hääbumas

 (7)
                     
Maaleht
Kaselt mahla laskmine on hääbumas
Foto: Raivo Tasso

Paljud maainimesed on igakevadisest mahlakombest võõrdunud, mõned aga tehnoloogiat arendanud. Kasutusel on isegi kraaniga tilad.

Nüüd mil poodides on maitsestatud pudelivett küll üht, küll teist mekki, on tavaline kasemahl kodudes kunagise aujärje kaotanud.

Et see nii on, saab kinnitust, sõites Tartust Võrru mööda vana maanteed.

Kuigi Lõuna-Eestis on magusaim kasemahla kogumise aeg käes, jääb silma vaid mõni üksik koduaed või teeäär, kus kask jooksma pandud.

Tila pole ju kunstiteos!

Kui ligemale pool maad Tartust Võrru sõidetud ja silma ei jää ühtegi tilkuma pandud kaske, kannatus katkeb.

Võib-olla suurest teest kõrvale pöörates on sellel alal õnne rohkem!

Karilatsi külas keeramegi asfaltteelt kruusasele Vastse-Kuuste teele.

“Jõudu! Kas kasemahla ka kogute?” küsime ilma keerutamata mehelt, kes oma aias usinalt õunapuid lõikab.

“Ei, oma paar aastat ei ole mahla võtnud,” kostab mees.

Soo talu peremees Rainer Koger, tema see ongi, ütleb, et kui lapsed väiksemad olid, oli see igakevadine töö. Nüüd on lapsed suured ja Tartus koolides.

Vahel on nad nüüdki meelde tuletanud, et võiks, aga... “Ei tea kas laiskusest või mis, kõigil on palju tegemist ka ja aega vähe,” otsib ta põhjust.

Ta mäletab, et kui paarikümne aasta eest talu ostis ja loomad muretses – nüüd küll enam karja ei ole –, oli heinateo ajal kasemahl suvel supervesi. Kääritasid mahla, panid leiba ja rosinaid sisse, naine villis pudelitesse ja keldrist sai siis järjepanu neid jälle välja toodud.

“Lemmikuks oli meile vahtramahl, aga mõne aasta eest murdis torm vahtra maha,” kahetseb Koger. Samas, kui kase mahla jooksma paneks, jooks ta küll. Mis sest et ka kaevuvesi on talus hea.

Paneme koos puu jooksma!

Maaleht teeb seepeale ettepaneku, et kannatagu õige kaks õunapuud veidi lõikusega, paneme ikkagi kase jooksma.

Rainer Koger on päri. Koos ongi põnevam.

Väikese mõtlemise järel selgub, et oherdi, millega kasele auk puurida, on vahepealsete aastatega nii kadunud, et seda võibki otsima jääda.

Mahlaaugu puurimiseks sobiks ka akudrell, aga see tahaks jällegi laadimist.

Lahendus: peremees ketrab rullist voolujuhtme kase juurde ning võimsa elektridrelliga saab augu hetkega valmis. Kohe hakkab mahla välja immitsema.

Puudu on veel vaid tila. Vasktoruga saaks kõige lihtsamalt, aga see ei ole nii hea, rohkem linnavariant, arutleb Soo talu peremees. Puidust on ikka kõige õigem.

“Tila ei peagi kunstiteos olema,” leiab ta, murrab jämedama oksa ja noaga on sel varsti renngi sees.

Kui tila auku saab, läheb vaid mõni sekund mööda, kui mineraalaineterikas märjuke häälekalt punasesse kannu tilkuma hakkab. “On ikka hea küll!” kiidab Rainer, kui esimese lonksu mahla ära on mekkinud. Maaleht mekib ka ja arvab samuti.

Rainer leiab, et kolmest pangetäiest mahlast talle piisab. Siis lööb kasele punni ette. Küllap tänaseks on see kogus tal nädalaga juba käeski. Nagu maast leitud.

Suvelgi hea võtta

Maalehe auto keerab nina tagasi, et vana postiteed mööda Võru poole edasi sõita.

Möödudes Karilatsis Põlvamaa talurahvamuuseumist, kipub mõte sinnakanti, et küllap seal kased jooksevad. Kas või ükski. Ikkagi muuseum ja hea näidata meie rahva kunagist kevadist kommet.

Kaskedest puudust ei paista olema. Aga mahla laskmist pole muuseumi töömees märganud.

Ainult selleks, et näha oherdit ja mõnd tila, mida sealses varahoidlas küllap leida on, ei hakka me muuseumi sisse minema.

Sikajala bussipeatuse juures jääb pilk juba eemalt pidama talu lähedal oleval kasel, mille juures kirkalt sinine plastämber.

Kasest jookseb välja roostevabast terasest pikk toru, ämber aga ajab mahla juba üle. Pererahvast koputuse peale kodus ei näi olevat.

Torust tilal on erinevalt klassikalisest soonega tilast see hea asi, et putukad ei roni jooksvat mahla noolima, saab puhtama märjukese. Veel parem, kui ämber ka marliga katta.

Aga see pole veel kõik. Kõige nutikama mahlakogumisviisi leiame veidi enne Võru Loosu külast.

Järveääre talu peremehe Mati Parmaski mahlakasel on vasksel torul lausa kraan küljes ja mahl tilgub anumasse nii, et välisõhuga üldse kokku ei puutugi. Plast­anuma kaanes on auk, kust voolik tihedalt sisse surutud.

“Eks meilgi oli aastaid puidust tila, aga tee lähedal sigines mahla sisse tolmu, siis mõtlesime välja kinnise süsteemi,” selgitab Parmask.

Kolme aasta eest tegi poeg Roman aga kraanigi veel lisaks.

“Ega alati ei saanud õigel ajal jaole, kippus üle ajama, poeg siis meisterdas kraani vahele, saab alati sulgeda,” kiidab isa.

Parmaski sõnul annab kask päikesepaistelise sooja ilmaga oma 15 liitrit mahla. Aga keskeltläbi kümme liitrit ikka. Kuna kask asub väikese künka otsas, on selle mahl magusam. Mida kõrgemal kask kasvab, seda magusam mahl olevat.

“Valame plastpudelid ääreni täis, et ei jää õhuruumi – muidu tõmbab hallituse peale – ja paneme jahedasse, suvel on tervislik ja hea hapukana võtta, mingeid lisandeid me ei pane,” räägib Parmask.

Veelgi magusama vahtramahla aeg aga sai tänavu nii varakult otsa, et Parmaskid magasid õige aja maha. “Panime igaks juhuks 200grammise pudelikese oksa külge ja maitsta ikka saime,” räägib ta.

Hea nagu puskargi

Võrulasel Jaan Eichel on linnamehe staaži 63 aastat. Aga oma mahlasoone sai ta kodust Tõutsimäe külast, kus esimesed viis aastat elas.

Nüüdki otsib ta igal kevadel üles oma oherdi ja puurib sellega käte jõul mõnesse kasesse augu. Nagu vanasti poisina. Erinevus vaid selles, et puutila asemel on nüüd kollane veevoolik. Kuigi elab linnas, on Jaanil kodu akende all õnneks väike metsatukk olemas.

“Mineraalvee pudel korgini täis, mõni rosin ka sisse ja võib keldris mitu aastat seista,” õpetab Jaan, kuidas mahl hästi kaua säiliks.

Kõige maitsvamat kasemahlajooki on ta saanud ühelt mesinikult, kes pani mahlale natuke mett sisse. Kui see veidi käärinud oli, olnud see väga hea mõdu. Aga palju ta mett pani, seda Jaan ei tea.

Kasemahlaga on Jaanil oma Tõutsimäe kodust ka üks omamoodi seik pajatada, mille väljarääkimist ta väga ei pelgagi. Seepärast, et vana lugu.

Tal isa ajas puskarit ja villis seda köögis pudelitesse. Kõrval oli tops ja nõu. Kevadel, kui kasemahla aeg oli, arvas Jaan, et jooks õige mahla. Mitu prisket sõõmu jõudis hooga ära juua, kui taipas, et puskar.

“Eks ta mõjus ja mamma sai aru, mis mul viga, aga väga hea ja puhas kraam oli toogi,” naerab Jaan oma toonast eksitust.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (7)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Maaleht - viimased uudised
Aasta noortetreener: Võistle, nii saad meistriks!
Väga kogenud ja hinnatud juhendaja Mart Mäerand peab oluliseks, et lastel treeningutel ka lõbus oleks.
Spordiliidu Jõud aasta noortetreeneri Mart Mäeranna põhimõte on käia hoolealustega võimalikult palju jõuproovidel.
Loome jõulumeeleolu vürtspähklitega
Soojendav kingitus on sobilik advendiajal külakostiks kaasa võtta.
Kes poleks jalutanud mõnel jõuluturul ning ühtäkki tundnud magusat karamellist lõhna.
Riigikogu jagas raha ka kirikute katustele
Mustvee Püha Nikolause kirikus käivad juba hoogsalt remonditööd. Kirik saab Riigikogu otsuse põhjal 5000 eurot.
Riigikogu fraktsioonide poolt riigieelarvesse kirjutatud nn katuseraha anti tänavu lisaks koolidele ja teatritele usinalt ka kirikutele.
Pikad pühad jõulutähega
18. detsember 2014 05:15
Pikad pühad jõulutähega
Ehk tooks traditsioonilise punase jõulutähe asemel koju hoopis valge või kreemika? Muide, pimedal ajal on heleda ladvaga jõululillest märksa rohkem rõõmu, sest “tähed” paistavad hämaruses paremini välja. Pildil on sort ‘Pearl’ seeriast Christmas Feelings, mida kasvatab ka näiteks Nurmiko.
Tuhandeid kodusid ehivad praegu jõulutähed. Nüüd tasub jälle meelde tuletada, kuidas nende eest hoolt kanda, et ilu ei jääks üürikeseks.