Ken-Marti Vaher: politsei võib tungida ka peaministri arvutisse

 (8)
Ken-Marti Vaher: politsei võib tungida ka peaministri arvutisse
“Ühelgi riigiametnikul ega poliitikul ei saa olla puutumatust,” kinnitab korruptsioonivastase strateegia “Aus riik” eestvedaja, Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher, lisades, et seetõttu võib politsei läbi otsida kas või peaministri arvuti.Foto: Sven Arbet

Viimaste aastate märksõnaks on kujunenud korruptsioon. Teateid sellest, kuidas üks või teine ametnik pistist on võtnud, tuleb nagu Vändrast saelaudu. Korruptandi märgi on seni otsa ette saanud nii Pärnu linnapea, Tallinna ja Narva linnaametnikud, Valga maavanem, aga ka endised ministrid Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul pole kaitsepolitseinike sissetungi eest kaitstud isegi peaminister.

Ken-Marti Vaher, džinni päästsite pudelist valla just teie oma korruptsioonivastase strateegiaga "Aus riik". Kuidas te rahul olete?

Res Publica juhitud valitsuse olulisemaks prioriteediks oli korruptsioonivastane võitlus, eelkõige keskendumine rasketele ja varjatumatele korruptsiooniskeemidele, millest sinnamaani oli peamiselt ainult räägitud. Olen rahul, et nüüdseks suudab riik astuda vastu ka nn suurkorruptsioonile.

Mida see prioriteetsus tähendas?

Eelkõige ressursside eraldamist selleks, et suurendada kriminaalasutuste võimekust. Esiteks prokuratuuri tugevdamist, noorte ja haritud juristide motiveerimist, et nad valiksid prokuröri või uurija ameti. Samuti vaid korruptsioonikuritegudele keskendunud prokuröride ja uurijate ametisse määramist.

Kuni 2003. aastani tegelesid tavapolitseis need uurijad, kes pidid uurima ka korruptsioonisüütegusid, sellega teiste teemade kõrvalt. Kuna majanduskuriteod on hulga lihtsamad ja kergemini tõendatavad, kulutasid politseinikud oma aja peamiselt laekunud majanduskuritegude avalduste kontrollile. Korruptsioonile pöörati väga vähe tähelepanu.

Minu, s.t. 1996. a. Tartu Ülikooli lõpetanud juurakursuselt läks enamik tööle erasektorisse. Ka 2003. aastal justiitsministriks saades tõdesin, et endiselt eelistas enamus noori juriste advokaaditööd. Riik ei suutnud maksta piisavat palka, et nad oleksid eelistanud prokuröri või uurija ametit.

Nüüd on teisiti?

Jah. Värske veri on tulnud peale, ma väga loodan, et nad viivad kvaliteedi lati kõrgele.

Ajal, kui endine keskkonnaminister jõuab kohtusse juba teise korruptsioonilooga, hakkab selguma, kui kvaliteetne on noorte prokuröride ja uurijate töö olnud?

Maadevahetusskandaal on esimene tõsiselt ette võetud näide suurkorruptsioonist. Uurijate kogutud tõendite alusel on prokuratuur hinnanud seda kohtukõlbulikuks. Meil jääb ära oodata kohtu seisukoht. Eestis on seni sarnast kohtupraktikat vähe. Selle tõttu on raske öelda, milline saab olema kohtu hinnang tõendite terviklikkusele ja vettpidavusele.

Maadevahetuse algatas paraku mitte Villu Reiljan, vaid hoopis tänase peaministripartei lugupeetud tegelased?

Loe veel

Maadevahetustehingud lähevad aastatesse 2001-2002. Toona ei olnud riigil sellist võimekust, et nimetatud skeemi võtta tõsiselt luubi alla. Tagantjärgi on selliste organiseeritud skeemide tõestamine äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Raskeid korruptsioonijuhtumeid on võimalik avastada ja tõestada siiski reaalajas.

Ka teise loo puhul, mis puudutas peaministriparteid, jooksid otsad vette. Eesti Raudtee tagasiostmise aegu 2007. a. jaanuaris oli tegemist ju ilmselge korruptiivse ettepanekuga?

Eesti Raudtee üks juhte Burkhardt väitis, et Reformierakond tegi Eesti Raudtee omanikele korruptiivse ettepaneku. Tema sõnutsi oli see ettepanek tehtud aga kellelegi teisele, mitte otse talle ja sinna võis see uurimine takerdudagi.

Seni ei ole aga keegi kandnud poliitilist vastutust Eesti Raudtee natsionaliseerimisega tekitatud kahju eest, mida võib mõõta rohkem kui miljardi krooniga. Milleks maksumaksjatele seda tehingut 2,5 miljardi krooni eest üldse vaja oli, seda pole tegelikult selgitatud.

Kas see tähendab, et korruptsiooniga tegeldakse selektiivselt?

Mida "suuremad kalad" jäävad uurijatel konksu otsa, seda rohkem hakatakse levitama ka selliseid libajutte ja ka otseseid valesid. Suurte kalade PR-kampaaniad lähtuvad põhimõttest "parim kaitse on rünnak" ja kasutatakse kõiki vahendeid, et külvata segadust ja näidata end süütu kannatanuna.

Riigil ei ole kunagi niipalju ressursse, et lahendada kõiki varjatud kuritegusid. Palju sõltub sellest, milliseid ja millise kvaliteediga tõendeid suudetakse ühes või teises asjas hankida. Kriminaalasutused peavad sellest lähtuvalt tegema ka oma valikuid. Õigusriigis on kõige paremad hindajad just nemad, kas tõendeid on piisavalt, et minna konkreetse kriminalasjaga edasi või mitte.

Seega kõik varasemad korruptsiooniasjad jäävad avastamata, korruptandid aga ausateks meesteks?

Seda peab küsima teiste käest, miks raskete kuritegude uurimiseks varem nii vähe tähelepanu ja vahendeid eraldati. Kaitsepolitsei on muidugi korruptsioonisüütegusid uurinud ka varem. Aga need tõestatud juhtumid on olnud üsna lihtsad, näiteks mõni ametnik tellis riigi esindajana teenuseid sugulase firmast, keegi andis kusagil kellelegi ümbriku. See on kõige lihtsamat tüüpi korruptsioon. Tänapäeval esineb lihtsat korruptsiooni üha vähem, riigi jaoks on probleemiks eelkõige kõige keerulisemad skeemid ja ilming, mida ma nimetaksin korruptiivseteks võrgustikeks.

Mis need on?

Neis võrgustikes on mitmed isikud omavahel seotud teenete läbi, mille eesmärgiks on kõigi võrgustikus osalejate kasu. Need on kavalalt läbimõeldud seosed, kus üks persoon annab ühel ajahetkel üle rahalise hüve, teine osutab hoopis teisel hetkel vastu mingi teene jne. Need teened ja hüved on laiali laotatud aastate peale. Sellele mõistele on juhtinud tähelepanu Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar, kes lahkab korruptiivseid võrgustikke just maadevahetuse skandaali näitel. Kas tõesti on normaalne, kui tavainimesed ei saa seaduse alusel looduskaitseliste piirangutega maid vahetada, aga on teatud ring inimesi, kellel oli see võimalik. Sellele pealtnäha lihtsale küsimusele on kriminaalasutused üritanud leida vastuseid. Täna on nad saatmas süüdistust kohtusse.

Kas seesugused korruptiivsed võrgustikud on tänases Eestis pigem erandiks või on tegemist hoopis normiga?

2007. aasta suvel laiendati IRLi ettepanekul kaitsepolitsei uurimispädevust ka Eesti kuuele suuremale linnale. See on juba andnud esimesi tulemusi. Siit tuleb minna edasi. Ka suuremad vallad, näiteks Tallinna ja teiste linnade lähedased suurvallad, peaksid olema kaitsepolitsei uurida, kuna just KAPO on kõige professionaalsem ja kogenum korruptsiooniasjade menetlemiseks. Näiteks Viimsis ja Keila vallas ning Ida-Virumaal on läbi aastate olnud tegemist just korruptiivsete võrgustikega. See tegevus, eelkõige maade ärastamised, detailplaneeringutega seonduv ja riigihanked omavalitsustes, on toonud riigile ehk maksumaksjatele sadu miljoneid kroone kahju.

Narvas on palju räägitud linnavõimu hallist kardinalist nimega Moissejev, kelle kaudu hüved liiguvad. Aga kriminaalasutused ei suutnud tema tegevust tõestada. Eelmisel sügisel lõpuks see isik siiski tabati ja mitte keerulise skeemi teostamiselt, vaid lihtsalt rahaümbriku andmiselt kriminaaluurijale! Too tegelinski oli vist juba nii kindel, et tema peale ei hakka ükski hammas.

Korruptiivsed võrgustikud Eesti suguses pisiriigis on ohtlikud. Tuletame meelde, kuhu jõudsime välja 30ndate aastate keskel ja lõpus.

Kuhu siis?

Vaikivasse ajastusse ja käsi-peseb-kätt käendusse, kus sisuliselt üks seltskond otsustas asju nii rahandus- ja majandus- kui poliitilises maailmas. Ajaloolased räägivad näiteks Tallinnas asunud võimuklubist Centum, kus käis koos nii äri- kui poliitiline eliit ja tegi olulise mõjuga otsuseid. Ma ei tahaks mitte sellist, vaid võimalikult avatud ühiskonda, kus nomenklatuursel mõtteviisil ei ole pidamist.

Kas sellised suundumused on tänases Eestis aimatavad?

Leidub hulk isikuid, kes sooviksid muuta Eestit selliseks. Okupatsiooniaja nomenklatuurne klikk ei ole ju kuhugi kadunud, mitmed neist hoiavad senini sooje kohti riigivõimul või selle juures.

On need, kes üritavad Eestis luua kaheparteisüsteemi, mis on oma bütsantslikke võimukombeid juba kahel korral näidanud KERE-valitsusena. See ei ole aga mitte suund põhjamaade, vaid pigem kuhugi lõuna-slaavi suunas, mis tähendab ka arvamuste paljususe ja kodanikuühiskonna vähenemist.

Mida see korruptsiooni koha pealt tähendaks?

Mida vähem on otsustajaid, mida vähem on arvajaid, mida vähem kaasatakse ühiskonda oluliste otsuste langetamisse, seda suurem on võimalus, et hüved jaotatakse laiali väheste vahel ja võim hoitakse kontrolli all.

Korruptiivsete võrgustike teke on väikestele riikidele omane, kus inimesed tunnevad üksteist, kus tekivad seetõttu lihtsamini ka omakasulised rühmitused nii äri- kui võimumaailmas. Sellistele nähtustele vastu astumine on väikeriigile üks olusimaid küsimusi. Aus riigivalitsemine on tähtis enamikule ühiskonnast ning sellest sõltub suurel määral riigi usaldusväärsus. Siin on tähtis ka ennetav mõju.

Ja nimelt?

Valgekraelise kuritegevuse puhul on ennetav moment kaalukas, kuna need inimesed alluvad olulisel määral sotsiaalsele kontrollile. Kui nad teavad, et vahelejäämise ja avalikustamise oht on suur, võivad nad valida teise tee.

Kuidas seda tagada ?

Riik peab olema tugev ja tagama ühiskonnas korra. Ja mitte ainult tänaval, vaid ka kuritegevuse varjatumas maailmas. Skeemitajatele, kes tahavad seadust "painutada" endale kasulikul viisil, peab jätma võimalikult vähe ruumi painutamiseks. Oluline on selge sõnum, et õigusvastastele tegudele järgneb vältimatu tagajärg. Kriminaalasutustele tuleb korruptsiooni tõkestamiseks eraldada piisavalt vahendeid ja nende töö peab olema professionaalne. Igal hetkel tuleb pingutada, et suurendada ühiskonna läbipaistvust, sest alati on surve pigem vähendamise suunas. Ka meedial on siin oma tähtis roll, eelkõige uuriva ajakirjanduse tugevdamisel.

Kui kaugele saab korruptsiooni uurimisel üldse minna ?

Sama kaugele kui ühele euroopalikule õigusriigile kohane. Näiteks alles 2007. aasta alguses otsis Briti politsei läbi toonase peaministri Tony Blairi kontori ja küsitles teda mitu korda. Et lahata rasket korruptsioonijuhtumit, mis puudutas peeritiitlite müümist annetuste vastu. Kujutage ette, politsei otsis läbi riigi tippjuhi lähimad võitluskaaslased ja isegi peaministri enda arvuti.

Kas ka meil võivad kaitsepolitseinikud ühel päeval peaministri büroosse tungida?

Ühelgi riigiametnikul ega poliitikul ei saa olla puutumatust.

Kas Eesti-suguses ühiskonnas ei või korruptsiooni otsimisega liiale minna?

Mis saab olla Eesti trumbiks teiste riikide ees? Miks peaksid näiteks välisinvestorid Eestit usaldama? Arvan, et sellise pisiriigi jaoks võiks olla üheks eeliseks, et siin aetakse asju ausalt, konkurents toimib, poliitbroilerid ei jaga omadele hüvesid või kui jagavad, siis võetakse ka üheselt vahele. Põhjamaadest oleme niikuinii veel kaugel maas, kuid nendele järelejõudmine läbipaistvuses on palju reaalsem, kui kuulutada leninlikult "jõudmist viie jõukama hulka".

Väidetavalt on maadevahetused tehtud kenasti seaduse järgi ?

See on omaette vaidlus, kas tegemist oli seaduslike tehingutega või mitte. See selgub kohtus. Prokuratuur on avaldanud seisukohta, et peale altkäemaksu andmiste olid ka need tehingud ebaseaduslikud. Kui riigivara parseldatakse sisuliselt olematu raha eest isikutele, kes hiljem teenivad sellest sadu miljoneid kroone kasumit, siis on kahju riigile äärmiselt suur. Rääkimata kaudsest kahjust, mis tuleneb ühiskonda läinud signaalist, et mingi hulk võimureid eelistavad kedagi kõigi teiste arvelt.

Paraku igal sammul eelistatakse kedagi?

Ükskõik milline meelevaldne eelistus tapab konkurentsi, tapab arusaama, et kõigil on võrdsed võimalused. Selline hoiak levib ülikiirelt, tekitades ühiskonna moraalile korvamatut kahju. Seda nägime kõik okupatsiooni ajal toonaste punaste tegutsemisest ja kahjuks on kandunud see tugevalt ka vabanenud Eestisse.

Kui reaalne on, et keegi manipuleerib prokuratuuri ja uurimisorganitega?

Arvan, et need ajad jäid eelmisse sajandisse. Siis räägiti palju kurikuulsast telefoniõigusest. Tänases õigusriigis peaks see olema võimatu.

Miks?

Noortel tegijatel nii politseis kui prokuratuuris ei ole selliseid sidemeid. Neil ei ole ka vanu teeneid või tänuvõlgu, mille suhtes telefoniõigust kasutada. See uus põlvkond on saanud teistsuguse kasvatuse kui okupatsiooniajast pärit ametnikud.

Äkki on küsimus hoopis kogemuste vähesuses?

Kellel on kogemust astuda vastu rasketele organiseeritud korruptsiooni- või narkojuhtumitele? Ühelgi nõukogude-aegsel miilitsal ega prokuröril ei ole sellist kogemust. See saab tekkida vaid ajas ja läbi kohtupraktika.

 Kas tänased seadused võimaldavad raskele korruptsioonile üldse vastu astuda?

Üldiselt küll. Oluline on nüüd aga neid seadusi jõudsalt rakendada ja kohtuotsustega sisustada.

Väitsite, et korruptantidele on üldjuhul võimalik saba peale astuda vaid reaalajas. Samal ajal levib nn tegijate ringkondades arvamus, et Suur Vend kuulab pealt?

Selleks meil kriminaalasutused ongi pealt, et vajadusel kasutada ka jälitustoiminguid nende „tegijate" ehk skeemitajate tabamiseks. Kui uurijatel on selleks liiga vähe ressurssi, siis tuleb seda juurde anda. Jutt, et Eestis kuulatakse paljusid inimesi põhjendamatult pealt, on häbematu vale. Jälitustoimingute maht kriminaalmentlustes on kaduvväike, vaid mõni protsent. 60 protsenti kohtu loal läbiviidavatest pealtkuulamistest viiakse läbi hoopis narkoasjades.

Ma muretsen hoopis teistsuguse Suure Venna pärast. Selleks on mõnede poliitjõudude soov kuritarvitada võimu ja jagada hüvesid oma lähikondlastele. Või kuidas nimetada seda, kui praegune Tallinna võimuerakond kasutab kümneid miljoneid maksumaksja raha oma erakonna otseseks propagandaks? Kas see ei ole suundmus sinna, et ebaausate võtetega lämmatada poliitiline debatt, sõita üle valijatest nii, et neil ei tekiks teist mõtetki.

Tänaseks on viis aastat korruptante taga aetud. Kumba on rohkem olnud, vahtu või villa?

Tegelikud tulemused loeme kokku alles pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Miks alles siis?

Raskete mädapaisete avamine võtab aega. Alles siis näeme nende seemnete vilju, mis alates 2003. aastast on külvatud. Siis näeme, kui tugevaks on kahe parlamendikoosseisu ajal muutnud riik korruptsiooni tõkestamisel ja kui läbipaistvaks saanud ühiskond.

Mis te arvate kas Eesti on korruptsiooni täis või on asi äkki selles, et kui on välja õpetatud ja motiveeritud kaadrid - uurijad ja prokutrörid, küllap leitakse ka korruptandid?

 Kõlab nagu mõnede poliitikute väited aastast 2005, et Eestis võib-olla ei olegi korruptsiooni ja sellepärast seda ka ei avastata! Sel teemal üritatakse lõpmatult ajada inimestele prügi silma. Kui lihtvarguse puhul pöördub inimene ohvrina politsei poole, siis korruptsiooni puhul otsest ohvrit ei ole. Ei ole registeeritud kuriteo fakti. Siit jõuame lihtsale järeldusele: korruptsiooni avastamine sõltub üheselt sellest kui palju riik pöörab selle uurimiseks tähelepanu ja eraldab vahendeid.

Juba aastaid ootame justiitministeeriumist uut korruptsioonivastast seadust ja ametnike majandushuvide avalikustamise korrastamist. Seda pole siiamaani tulnud. Kui justiitminister sellega lõpuks hakkama saab, on tegemist jälle ühe läbipaistvusele suunatud meetmega. See muudaks majandushuvide deklareerimise ka tegelikult toimivaks.

 Praegu on see formaalne?

Jah, tegelikke majandushuve täna ju välja ei tule. Näiteks ametnike huve äritegevuses.

Kuidas peaks majanduslike huvide deklaratsioon välja nägema?

Näiteks peab täna deklareerima vaid seda, kui palju on otseselt kellegi nimel aktsiaid või osakuid. Samas ei avalikustata abikaasade majanduslikke huve. Kõrgete riigiametnike puhul peaks olema teada leibkonna majanduslikud huvid tervikuna. Üle on vaja vaadata nende isikute ring, kes on kohustatud majanduslike huvide deklaratsioone esitama.

Peaks see olema laiem?

See peaks olema korrastatum. Täna on see inimeste ring läbimõtlematu. Samuti oleme juba korruptsioonivastase strateegia „Aus Riik" vastuvõtmisest rääkinud, et majanduslike huvide deklareemine peaks muutuma elektrooniliseks.

Täna saab neid lugeda vaid Riigi Teatajas või vallalehtedes?

Jah. Aga andmeid peaks olema võimalik ka töödelda, mida täna ei tehta.


Naistepäeva­tulbid ei ole korruptsioon

Eelmise nädala lõpul saatis justiitsministeerium kooskõlastusringile uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu, mille eesmärk on suurendada avaliku sektori läbipaistvust ning tõhustada huvide deklareerimise süsteemi.

"Kui toetuse taotleja toob daamist ametnikule naistepäevaks paar tulpi, ei tuleks seda lugeda korruptiivseks tuluks," kinnitab seaduseelnõu seletuskiri. "Kui aga härrast ametnikule tuuakse ilma temapoolse algatuseta pudel konjaktit, tuleks see tagastada, ning kui see ei ole võimalik, tuleb kink edastada avaliku võimu asutusele, kelle kasuks ametnik töötab."

Eelnõu täpsustab ametiisikuga seotud isikute ringi. Sinna hakkavad kuuluma nii ametiisiku lähisugulased ja hõimlased kui ka juriidilised isikud, milles ametiisikul on mingi osalus või mille juhtorganisse ta kuulub. Samuti hakkab seadus ametiisikuga seotud isikuks pidama kõiki neid, kes temast majanduslikult sõltuvad.

Lisaks oma varale peab tulevikus ametiisik deklareerima ka nii tema püsivas kasutuses kui välismaal oleva vara, nõuded teiste isikute vastu, varalised annetused ja dividenditulu. Deklareerida tuleb nii liisitud auto kui Prantsuse Rivieras asuv kinnisvara. Ligi 400 kõrgema ametniku deklaratsioonid muutuvad Internetis kõigile nähtavaks. Volikogude ja linna- ning vallavalitsuse liikmed hakkavad oma majanduslikke huvisid aga deklareerima volikogu kehtestatud korras.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare