Mõte oli see, et Eesti ametnikud ja ka poliitikute nõunikud on alati omanud õigust ülemusele öelda: “Sa ei tea, kuula ära.” Või “Oota, sa ei ole kursis.” Ehk “Ma viin su kurssi, siis otsustad.”

See on võrdlemisi otsekohene suhtlemine. Euroopa Kontrollikojas töötades ma nägin, et kõigi jaoks see ei käi päris lihtsalt. Mõnel oli ilmselt varasemast kogemusest tulenevalt keeruline öelda, et kuule, see on väga loll mõte. Mulle ei öeldud siis midagi ja kuluaaridest hiljem kuulsin, et oli olnud jah loll mõte. Meil siin sellist asja ei ole.

Mõneti tõepoolest on just Eesti ühiskonnale iseloomulik, et siin ei ole ülemus – ilmselt alates ka presidendist – see, kelle roll on istuda oma kabinetis ja lihtsalt olla tähtis.

Mujal maailmas leidub muidugi ka väga palju vabalt suhtlevaid ülemusi, kes on XXI sajandi innustavad ja võimestavad juhid. Aga olen ka ise näinud, et mõnel pool on tseremoniaalsust nii palju, et sõnum ei jõua kohale. Ka ELi institutsioonides on seda veel, ehkki nad on suhteliselt väikesed ja paljurahvuselised.

See on siis üks põhjus, miks Euroopas öeldakse “Estonians can so do it!” – mida teie kuulsite korduvalt, kui meie eesistumine pool aastat varasemaks tõsteti?

Absolutely. Kindlasti. Nad teavad, et me suudame väga kiiresti reageerida ja manööverdada.

Pikka intervjuud loe juba homsest Maalehest!