Kõige sagedamini arvatakse, et teiste puude mahl pole nii magus.

Kui aga küsida neilt, kes puid lähemalt uurinud, kuuleb rohkem seda, et paljudest puuliikidest ei saa mahla kätte ja et kõige heldem ongi kask. Ning vahtra, selle väga varajase mahlaandja magusat mahla maitstes saad pärast pikka talve esimest korda aimu lähenevast kevadest.

Need, kes mahla võtavad, peavad iga talve lõpus justkui taas ja taas läbi tegema oma iga-aastase rituaali.

Üks korralik kask võib maaülikooli dotsendi Ivar Sibula andmeil anda kevade jooksul vähemalt 150, isegi kuni 250 liitrit mahla. Vaher annab umbes liitri päevas.

Lehtpuud ja okaspuud

“Kasemahlas on 0,5–1,5 protsenti suhkrut, vahtramahlas kaks korda enam, Kanadas kasvava suhkruvahtra mahlas kuni 4–5 protsenti,” selgitab maaülikooli professor Hardi Tullus inimeste mahlaeelistuste põhjust.

Teine põhjus on bioloogiline eripära: “Kui kase või vahtra tüvesse augu teed, hakkab mahl tilkuma, kuid teistel lehtpuuliikidel eriti mitte.”

Okaspuud ei kõlba mahlavõtuks üldse.

“Lehtpuupuit ja okaspuupuit on ju erineva ehitusega,” kirjeldab Tartu Ülikooli loodusteadlane Krista Lõhmus.

“Kui kuusemahla kätte saate, pälvite Nobeli preemia, sest kellelgi teisel ei ole see veel õnnestunud,” naerab kuusemahla küsimuse peale maaülikooli ökofüsioloog Malle Mandre.