Kes vabandust ei leia, peab vabandust paluma!
Kapist välja!
Vähemuste olukord on hakanud viimastel aastatel jõudsasti paranema. Paljud, kes seni pidid oma tegelikku olemust varjama ning ühiskonna soosingu võitmiseks “normaalset” teesklema, astuvad nüüd julgelt kapist välja.
Kui varem valitses arvamus, et osakonnajuhatajaks sobib vaid naine, siis Valdur (sugu muutmata) on pere kõrvalt oma edu ja õnne eest raugematu sihikindluse ja tarmukusega võideldes tõestanud vastupidist.
“Ega see lihtne ei olnud,” lausus Valdur “Naeri” toimetuses peetud vestlusringis. “Kui läksin kandideerima, vaatasid paljud minu peale viltu, oli itsitamist ja lausa mõnitamist.”
Komisjoni liikmed esitasid talle seksistlikke küsimusi ning tegid siivutuid vihjeid tema soolise kuuluvuse kohta.
Kuid nüüd on see aeg möödas, Valdur on end juhina tõestanud. Ning tema alluvad, kelle hulgas nii mehi kui ka naisi, on olukorraga leppinud.
“See on suur vabanemine,” tunnistab Valdur. “Saatuse irooniana sündisin siia maailma poisina – sealt minu hädad alguse saidki.
Juba väikse lapsena tundsin, et soovin kanda poiste riideid, taguda hoovis teiste poistega jalgpalli, ronida puu otsa, mängida autodega.
Koolis õpetati meid heegeldama, kuid mind kiskus ikka puu- ja metallitöö juurde, õpetajatega olid seetõttu pidevad tülid.
Kui nad aga küsisid, kuidas mu emad sellesse suhtuvad, pidin häbiga tunnistama, et mul on ainult üks ema, ning et teine isik, kes meie juures kodus elab, on isa, seega mees.
Paljud klassikaaslased naersid selle pärast minu üle, kuid hiljem selgus, et ka mitmel teisel lapsel oli meessoost isa ja naissoost ema.”
Praegu on Valdur juba täiskasvanud mees ega pea enam oma seksuaalset sättumust häbenema, sest ühiskond on muutumas.
“Tore, et inimesed on muutunud tolerantsemaks. Kui oled mehena sündinud ning soovid ka mehena elada, ei peeta sind enam mingiks väärakaks, kõik on aru saanud, et erinevus rikastab.
Ajan hommikul mõnuga habet, tõmban uhkusega püksid jalga, suudlen oma naist, kes on naisena sündinud ja vahepeal valitsenud sallimatuse kiuste ka naiseks jäänud, ning ruttan tööle. Tunnen end võrdsena.”
Sergei Kraana, “Naeri” kapiuksehoidja
Vaataks tõtt
Südamearst RIINA VETTUS: “Meessugu iseenesest on riskitegur.”
Postimees, 26. september 2007
Lugeja kiri
Lugupeetud Villem Sakspere!
Kas vastab tõele, et kana oli enne kui muna?
KREETA KARBU
Kitsekülast
Lugupeetud Kreeta Karbu!
Ei vasta.
Muna oli enne. Hommikusöögiks saate muna ja lõunasöögiks kana.
VILLEM SAKSPERE
tühjatoimetaja
Paetisme
- Riigikogu on nagu lasteaed – paneb suveks uksed kinni.
- Ausus ja rikkus on nagu vana abielupaar – harva käivad käsikäes.
- Maid vahetada on tasuvam kui neid avastada.
- Kõrvuni armunud naisterahvast võib mehel saada kõrini.
- Hädavaresest kirjamees oskab teha ainult varesejalgu.
Jüri Paet
Tõsi taga
- Parem kõrged näitajad kui madalad liputajad.
- Kaks kõva kivi võivad lõputult jahuda.
- Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab kaardimoori juures.
- Parem keelebarjäär kui latatara.
- Aitähi eest tehtud töö püsib ausõna peal.
Andres Ülviste
Koksti
Limerik
Eesti Päevalehe, Eesti Ekspressi ja Maalehe ühises ennustusvõistluses saavutasid puhta seitsmikvõidu naised.
Kord ennustas EMi vutti
hulk taate ja kümmekond
mutti.
Jäid meestele põlled,
neil keelati õlled,
las imevad pöialt või lutti!
A. Itskok
Vilde vaade
Anton Vilde
Õllesummerilt kainena tagasi
Ma ei saa aru inimestest, kes virisevad, et Eestis ei ole suve. On küll, ja kuidas veel! Võtame näiteks eelmise nädalavahetuse, mil sündis Eesti kuumarekord +40° varjus.
Jah, just nii, ei aja ma mingit pada: kui laupäeval oli +20° ja pühapäeval samuti +20°, siis teeb see ju kokku +40° nädalavahetusel.
Eesti traagika jõudis lõpuks ka meie külla. Meil on kamba peale kolm ja pool mopeedi, mis peame viimases hädas ära registreerima.
Muidu peab politseinik meid kinni ja kontrollib, ning kui registreeritud ei ole, paneb meid asfaldi peale kõhuli, jalad laiali ja käed raudus kukla taga, ning alustab ülekuulamistoiminguid ja muid vajalikke menetlusi.
Aga kuidas küll mopeedi registreerida, kui see ei ole võimalik!? Registreerida saab neid maakonnakeskuses, aga selleks tuleb ju kohale minna.
Mopeediga sõita ei tohi, kuna pole registreeritud. Mida teha?
Läheks või liinibussiga kohale, aga bussijuht ei lubanud mopeedi bussi peale võtta.
Autoga ei ole samuti saanud viia, kuna ei mahu ära. Mida teha?
Lükkan siis mopeedi käekõrval 47 kilomeetrit linna?
Tehtud, mõeldud. Alustasime külameestega oma kolme ja poole mopeediga linna poole minekut, sõiduriist käekõrval. Kõmpisime ja kõmpisime. Vahepeal tegime õlled – see on lubatud, sest me ei sõida.
Kui lõpuks kohale jõudsime, selgus, et registreerimiskoha uksed on kinni.
Kas tõesti kell on juba 17 läbi? Vaatasin kella, ei olnud. Miks siis uksed kinni!? Selgus, et ametnikud on kollektiivpuhkusel.
Ega siis midagi, kõndisime 47 kilomeetrit oma kolme ja poole mopeediga koju tagasi, masinad käekõrval, vahepeal tegime jälle õlled.
Aga oh õudust! Kui ametnikud kollektiivpuhkuselt tagasi, peame taas linnateekonna ette võtma, mopeedid käekõrval.
Samas küsin avalikult: kui mopeedid tuleb ametlikult registreerida, siis millal ometi jõuab aeg sinnamaani, et registreerida ka kodus olevad seaduslikul teel omandatud šašlõkivardad ja grillid?
PS. Kus asub Eestis ülekohtu peamaja? Kes on ülekohtu esimees?
