Kes võitleb, kes pageb piiri taha
“Meie inimestel napib eneseusku ja valmisolekut enda eest seista ja ühiselt tegutsedes töötingimusi mõjutada,” räägib ametiühinguliikumise üks eestvedajaid, Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) esimees Harri Taliga.
Liiga sageli lüüakse tema sõnul käega ning üha enam minnakse tööle teistesse riikidesse, kus ametiühingud on aastakümneid kestnud pingutuste tulemusel võidelnud välja paremad töö- ja palgatingimused, samuti parema suhtumise töötajatesse.
Kogu töötajaskonnast on ametiühingute ja ametiliitude liikmeid vaid 5–8%.
Taliga toob esile, et suhetes tööandjaga on üksik töötaja alati nõrgem pool. Põhjamaades ei peagi üksik töötaja tööandjaga vaidlema, selle töö on tema eest ära teinud ametiühingud.
Ka Eesti ametiühingute liidrid vaatavad igatsevalt Põhjamaade poole, sest sealsetel ametiühingutel on käes arvestatav jõud oma töötajate huvide eest seismisel.
Toetajaid oli rohkem
Ehkki märtsi alguse õpetajate streik puudutas rahva meeli sügavamalt kui ükski varasem väljaastumine, on Põhjamaade ametiühingute tasemeni veel pikk tee minna.
“Meie kodanikuühiskond on lapsekingades, samas Põhjamaade ametiühingutel on 120–140aastane ajalugu, nad on ammu tunnetanud ja tõestanud oma jõudu,” räägib Taliga.
Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimees Sven Rondik väidab, et Soome haridustöötajatest kuulub ametiühingutesse üle 95%, meil aga 63% munitsipaalkoolide õpetajatest.
Rootsis kuuluvad haridustöötajate ametiühingutesse isegi üliõpilased, kes õpivad pedagoogiks.
Samas toob Rondik esile, et meie rahva huvi ametiühingutesse astuda on pärast märtsistreike ja tööseisakuid tublisti kasvanud.
Märtsi algul streikis üle 17 000 õpetaja 682 haridusasutuses, suletud olid koolid ja lasteaiad. “Paljud õpetajad küsisid, kuidas saab meie liitu astuda, sest oleme ainus õpetajate üleriigiline ametiühing,” räägib Rondik.
Täpset arvu, kui palju liikmeid liit streigivaimustusega juurde sai, ei oska ta öelda. Küll võttis streigist osa poole rohkem õpetajaid, kui on liidul liikmeid.
Asi pole ka nii lihtne, et tahad ja liitud. Kui maakonnas tahab mõni kool või lasteaed liiduga ühineda, peab algorganisatsiooni loomiseks olema vähemalt viis soovijat.
Soovijad korraldavad asutamiskoosoleku, valivad usaldusisiku, vormistavad dokumendid ja esitavad need oma maakonna liidule.
“See kõik võtab aega, enne kui andmed meieni jõuavad,” selgitab Rondik.
Streik lisas liikmeid
EHLil on üle Eesti 19 maakonna- või linnaliitu ja üle 500 organisatsiooni. Liikmeid on ligikaudu 9000.
Eesti Ametiühingute Keskliidul on 19 liikmesorganisatsiooni ja ligi 31 000 liiget.
Ka Harri Taliga kinnitab, et märtsi alguse streigimeeleolud on nende liikmeskonda tunduvalt kasvatanud.
“Mitmed meie liikmesorganisatsioonid – raudteelased, energeetikud, meremeeste liidud – on teatanud, et nii streigilaine ettevalmistamise kui ka läbiviimise ajal on neile lisandunud üsna palju uusi liikmeid,” räägib Taliga.
“Vahetult streigi eel või järel astus meie ametiühingusse 35 liiget peamiselt Tallinki ettevõtetest, “ teatab Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees Jüri Lember.
Hansaliin OÜ peausaldusisik Anne Sisask täpsustab, et Tallinki laevade töötajate seast tuleb neile kogu aeg liikmeid juurde, sest ametiühingute kaudu saavad mitmedki tööküsimused lahenduse. Sisask, kes tegutseb Tallinki laevadel teenindava personali peausaldusisikuna, lisab, et Meremeeste Sõltumatu Ametiühing on inimeste silmis nii mõjus, et inimesed tahavad sinna astuda.
Töötajad ei taha pahandusi
Eesti Raudteelaste Ametiühingute esimehe Oleg Tšubarovi sõnul tuli märtsistreigi ajal neile juurde 27 liiget.
Täpset piirkonda, kus oli rohkem liitujaid, ei soovi Tšubarov siiski nimetada, sest töötajad ei taha tööandjatega pahandusi. “Oma tööandjate mõjul astus samas välja viis inimest,” lisab Tšubarov.
Eestis tegutseb praegusel ajal kaks ametiühingute katusorganisatsiooni – töölisi ühendav Eesti Ametiühingute Keskliit EAKL ja teenistujaid ühendav teenistujate ametiliitude keskorganisatsioon TALO, lisaks on umbes 30 üleriigilist ametiühingut.
Ka Soomes ja Rootsis tegutsevad tööliste ja haridustöötajate ametiühingud omaette, Rootsis on haridustöötajate kutseorganisatsioone koguni mitu.
TALO tähtsus kahaneb
1992. aastal asutatud TALOsse kuulusid algselt riigieelarvest rahastatavate asutuste töötajad – kultuuritöötajad, näitlejad, õpetajad.
Praegu on TALO-l üheksa haruliitu ligikaudu 3000 liikmega. Mitmed ametiliidud on sealt lahkunud, ka haridustöötajate liit lahkus mitu aastat tagasi ja tegutseb nüüd iseseisvalt.
“TALO liikmeskond on kokku kuivanud, seal ei ole enam ühiseid eesmärke, kuna palgad hakkasid liitudes erinema ja ühiseid läbirääkimisi valitsusega palgamäärade üle ei saanud enam pidada,” põhjendab Rondik.
“Loomulikult toetasime õpetajate streiki, aga meil endilgi on raske – kultuuritöötajate, huvijuhtide ja treenerite alampalk on vaid 540 eurot,” kurdab TALO juhatuse esimees Ago Tuuling.
Valdavalt on Eesti Vabariigis valitsenud halvustav suhtumine ametiühingutesse, seda on soosinud ka praegune valitsuskoalitsioon.
“Õnneks on nüüd jää hakanud murduma, inimesed on aru saanud, et ametiühingud pole nõukogudeaegne jäänuk, vaid Põhjamaade eeskujul iga demokraatliku riigi juurde enesestmõistetavalt kuuluv töötajate esindus,” hindab Rondik.
