Kuidas kujutate ette hiiglasliku tselluloositehase arendajatega maha istumist ja nendele mesilaste olulisusest rääkimist?
TÜ teadur Asko Lõhmus

Täna peavad keskkonnakaitsjad Tallinnas Riigikogu hoones konverentsi, mille keskmes mets kui loodusvara ja asjaolu, et ühiskond peab ühiselt vastutama selle vara kasutamise ja säilitamise eest.

Väli on seda meelt, et säästev metsandus saab alguse dialoogist, kus kaasatud kõik osapooled. Siiani on selle koostööga olnud nii ja naa, küllalt on tulnud ette ka konflikte, teinekord on mõni kohalik kogukond tundnud, et nendest on piltlikult öeldes harvesteridega üle sõidetud. Mõni huvigrupp aga, et nad on olulistest otsustest kõrvale jäetud.

TÜ looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus küsis, kuidas Väli kujutab ette hiiglasliku tselluloositehase arendajatega maha istumist ja nendele mesilaste olulisusest rääkimist.

“Jah, nendega on keeruline. Meile ei vastata, meiega ei taheta suheldagi,” tunnistas Väli. “Tegelikult aga tasuks mõelda ja arutada, kas pikema tuleviku huvides ei tasuks selle tselluloositehase asemele rajada hoopis rahvuspark, mis äkki paarikümne aasta pärast oleks suurem väärtus kui see tehas praegu.”

“Ka teadlased tunnistavad, et 90% raietest on lageraided. Kui toimub metsade n-ö uuendamine lageraie meetodil, siis võime kogemata kombel lõhkuda Eestimaa niigi üsna hapra rohestruktuuri,” nentis Väli. “Selline ühekülgne metsamajandus on tingitud tasakaalustamata poliitikast. Meie tahame lisada sellesse metsapoliitikasse ka kõiki teisi hääli, mis siiani on ehk kuidagi põhjendamatult ja vaikselt kõrvale jäänud. Me ei taha sõdida, vaid saavutada meie metsadele jätkusuutlikku tulevikku.”

Linda-Mari Väli peab silmas näiteks looduskaitsjaid, maaparandajaid, erametsaomanikke, ka mesinikke, looduslike pühapaikade austajaid, loodusturismi ettevõtjaid jne. Ta on seisukohal, et üks ja sama mets võib katta kõikide erinevate huvirühmade vajadusi, puidu võtmine on neist kõige kiirem ja paraku ka küllaltki lõplik ressursikasutus.

“Kui me pidevalt metsast biomassi välja viime, siis aja jooksul jääb mets järjest vaesemaks,” rääkis Väli. “Peagi hakatakse kokku panema metsanduse arengukava aastateks 2021–2030 ja seal peab säästva metsanduse rakendamise pidepunkte kindlasti arvesse võtma.”

Säästva metsanduse mudel, mida looduskaitsjad viljelevad, on teoorias ilus, praktikas saaks see tasakaalustatud moel ja kestvalt toimida vaid siis, kui kõik huvigrupid veavad n-ö ühist metsavankrit ühes suunas, mitte ei soovi maksku mis maksab oma huvisid peale suruda. Praegu paraku seda üksmeelt kusagilt ei paista.

Komenteerib Est-For Investi juhatuse liige Aadu Polli:

Est-For Invest on teinud omalt poolt dialoogi saavutamiseks oluliselt rohkem kui seadus selleks ette näeb. Oleme omal algatusel korraldanud kümneid väiksemaid ning kaks suurt avalikku infoüritust. Pärast ürituste ametlikku osa oleme vestelnud ka eraviisiliselt kõigi juurdeastujatega.

Me pole kellegi infosoovile eitavalt vastanud. Muuhulgas oleme teinud iseseisvalt mitmeid uuringuid, mil pole samuti pistmist seadustest põhjustatud kohustustega. Need on kannustatud siirast soovist vältida lõhestumist ning otsida vastuseid küsimustele, millele saab vastata juba täna.

Tänasel konverentsil pakuti välja idee, et Tartu lähedale võiks ehitada rahvuspargi. Siinkohal rõhutan, et Eesti suurimaks keskkonnaprobleemiks ei saa pidada linnaväliste rohealade puudust. Suurimaks probleemiks võib pidada fakti, et Eesti ökoloogiline jalajälg on kaugelt liiga suur. Eelkõige on see põhjustatud fossiilsete kütuste kasutusest energia tootmisel. Pargid on väga meeldivad keskkonnad ning linnapiirides võiks olla rohelust alati rohkem, kuid pargid kahjuks energiat ei tooda.

Ka Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus on viidanud tõsiasjale, et eestimaalaste ökoloogiline jalajälg on silmatorkavalt negatiivne. Eriti markantselt avaldub see vaadates süsihappegaasi emissiooni näitajaid. Paigutades planeeritavat puratehast taastuvenergia tootmise konteksti, väärib märkimist, et tehase panus roheenergiale üleminekul oleks märkimisväärne.

Taastuva elektrienergia tootmine Eestis suureneks 34-45 protsenti. See taastuval toorainel toodetud energia asendaks hetkel Eestis toodetud fossiilset elektrienergiat ning oleks suur samm edasi Eesti muutumisel taastuvatel energiaallikatel töötavaks ühiskonnaks.