Keskkonnaministri pöörane soolo

 (13)
Keskkonnaministri pöörane soolo
Foto: Sven Arbet

Järgmisest nädalast saab kõiki keskkonnaasju viimaks ühes kohas ajada. Kui see alguses ka ei suju, ei maksa imestada – keskkonnaamet sündis ülepeakaela ja suure saladuskatte all.

Loe veel

Taskutelefon keskkonnaminister Jaanus Tamkivi hiiglaslikul paekivist laual heliseb ei tea juba mitmes kord. Minister ei tee sellest välja.

"Praegu on kõige valusamad päevad," tunnistab minister.

On reede, 23. jaanuar.

Lõppeval nädalal saatis minister Tamkivi enam kui sajale looduskaitseametnikule koondamisteate.

Äraaetud hobused...

Üks neist, kes läinud reedel koondamisteate sai, oli Tartumaa keskkonnateenistuse juht Jalmar Mandel. 17 aastat süsteemis töötanud kõrgele ametnikule teatati, et 1. veebruarist ministeerium tema teeneid enam ei vaja.

Iroonia peitub selles, et veel kuu aega tagasi oli just Mandel kroonprintsi seisuses. Just temas nähti loodava keskkonnaameti tulevast juhti. Alates 3. novembrist asus mehe töökoht ministeeriumi peamajas Tallinnas.

Detsembri lõpus naasis Mandel Tartusse. Kuigi looduskaitseringkonnad pidasid Mandelit jätkuvalt kroonprintsiks, teadis mees ise, et tema mõjuvõimsasse kabinetti ei pääse.

Samas näitasid kõik märgid, et Mandelist saab vähemalt Tartu- ja Jõgevamaa ühendatud keskkonnaameti juht. Läinud reedel ministeeriumist saabunud kirja avades kukkus seegi lootus kokku.

"Musta masendusse ma langenud ei ole," püüab viimaseid päevi Tartumaa keskkonnateenistust juhtiv ametnik positiivne olla.

"Õiguslikult on kõik korrektne," tunnistab Mandel ning seletab, et keskkonna- ja looduskaitsevaldkonnas oli tõepoolest liiga palju ametnikke riigi palgal.

Kui koondamisteate järgne vestlus välja arvata, rääkisin Jalmar Mandeliga viimati läinud aasta 27. novembril.

Järgmisel päeval pidid Tartus toimuma mõttetalgud, mille pealkirjaks olid selle rohelistest ja rahvaliitlastest korraldajad pannud dramaatilise lause "Looduskaitse lõpp".

"Õhus on hirmu, ootust ja lootust," seisis kutsel, ja küsimus: "Kas looduskaitsel ongi lõpp käes?"

See oli looduskaitseringkondade viimane katse täie auruga kihutavat reformirongi peatada.

Kui mõttetalgutele eelneval päeval selgus, et Tartusse ei tule ei minister ega kantsler, soovitasin ministril pead mitte liiva alla pista ja vähemalt oma esindaja kohale saata. Pidin paneeldiskussiooni juhatama ja teise poole olemasolu oli hädavajalik.

Jalmar Mandel, kes keskkonnaameti loomist juhtis, ütles mulle ausalt, et ministeeriumi juhtkond oli soovitanud tal igaks juhuks kohale mitte ilmuda.

Õnneks päästis valitsuskoalitsiooni häbist välja Riigikogu keskkonnakomisjoni IRList esimees Marko Pomerants.

Salastatuse vari oli vastu suve alanud reformi algusest peale saatnud. Isegi Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmed, tegelikest looduskaitsjatest rääkimata, lugesid kulisside taga toimuvast tihti alles ajalehest.

Reformirong tormas väikeses seltskonnas paika pandud sihtjaama suunas pöörases tempos. Riigikogu oli alles hakanud menetlema keskkonnaameti moodustamiseks vajalikku seaduseelnõu nr 367. Selle esimene lugemine toimus 18.-19. novembril. Teine pidi aset leidma veidi enne jõulupühi.

Kuna reformi ette valmistavad poliitikud ja tippametnikud mõttetalgutele ei ilmunud, jäid vastused looduskaitseringkondi viimase poole aasta jooksul painanud küsimustele saamata.

Lugupeetud professorid, looduskaitseorganisatsioonide juhid ja kohale tulnud kodanikud võisid üksnes oletada, miks on vaja reform ülepeakaela läbi viia, miks ministeerium teadlaste ekspertarvamustest ei hooli, miks toimub kõik suure saladuskatte all ja kitsas ringis ning kelle huvides kogu see mäng õigupoolest käib.

Kergem loodust alistada?

"Looduskaitsereformi viivad läbi oravad ja tundub, et nende peamine eesmärk on Eesti edukate inimeste soov järjest rohkem ja mõnusamalt loodust alistada," arutleb anonüümsust palunud ärimees. "Kui seni oli oluliste liigutuste tegemiseks vaja kahe asutuse (keskkonnaamet ja looduskaitsekeskus - toim) koostööd või vaikivat nõusolekut, siis nüüd saab kõigega hakkama üks käsuliin."

Seega saab selle ärimehe hinnangul üsnagi korruptsiooniohtlikul kombel kiiresti ülalt alla ütelda, mis maatükk, luba või keeld kellele anda.

Kui ma suvel ministeeriumis vaikselt hautud suurejoonelisest plaanist kirjutasin, pidi superasutus andma tööd tervelt 800 ametnikule ning korraldama looduse kasutamist ja kaitsmist Virust Võruni. Ühe mütsi alla pidid minema nii maakondlikud keskkonnateenistused, riiklik looduskaitsekeskus kui ka keskkonnainspektsioon.

Tegelikult jätkab kurikaelu jahtiv keskkonnainspektsioon iseseisvalt, seevastu on keskkonnaameti külge poogitud spetsiifiliste küsimustega tegelev kiirguskeskus.

Uues ametis hakkab aga 800 ametniku asemel tööle vaid 416.

Kuigi veel hiljuti pidi keskkonnaamet alustama tööd 1. jaanuarist, nagu soliidsele riigiasutusele kohane, oli ministeerium sunnitud seda kuu võrra edasi lükkama, sest ettevalmistused asutuse käivitamiseks olid umbe jooksnud.

"Kui ta väga džentelmen tahab olla, las ta siis olla," tunnistab siseringi kuuluv kõrge looduskaitseametnik, kuuldes, et keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ei süüdista ülepeakaela läbi viidud reformi eest ühtegi oma alluvat.

"Ta ei taha näidata, et tal on samasugune segadus nagu Maripuul sotsiaalministeeriumis," naerab ametnik, pidades silmas segadusi, mis ministri ametist viisid.

Vaadates jäälinnule otsa

"Tegelikud s...keerajad on Rita ja Grau," tunnistab too anomüümne ametnik.

Esimene on keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus, teine personaliga tegelev nõunik Kristina Grau.

Rita Annus juhtis reformi läbiviimist, Kristina Grau koostas pika nimega seaduseelnõu nr 367 ja tegeles kaadriprobleemidega.

Kauni nõuniku Kristina Grau laua vastas seinal ripub Eesti ühe kaunima sulelise jäälinnu pilt. Ebameeldivate vestluste ajal on nõuniku silmad seal ikka puhata saanud.

Nõuniku sõnul kulub suurkoondamiseks 11,5 miljonit krooni.

Küsimusele, miks enamik asju viimasele minutile jäi, osutab kantsler Rita Annus liiga hilja valminud seadustele: "Keskkonnaameti moodustamist käsitleva seaduse rakendussätted, mis annavad keskkonnaministeeriumile õiguse teha senistele keskkonnateenistuste, riikliku looduskaitsekeskuse ja kiirguskeskuse töötajatele ettepaneku keskkonnaametisse teenistusse asumiseks, jõustusid 19. jaanuaril. Ettepanekud teenistusse asumiseks või teated koondamise kohta saadeti välja alates 20. jaanuarist."

Ent siseringi kuuluva, anonüümsust palunud kõrge ametniku hinnangul on oluline reform kahjuks äärmiselt käpardlikult läbi viidud.

"Oleks pidanud vastupidi olema," ohkab ta. "Enne tulnuks ikka peadirektor valida ja siis alles regioonide juhid."

Kas peadirektoriks saab "orav"?

Kui järgmisel nädalal tööd alustava keskkonnaameti regioonijuhid määrati eelmisel reedel, siis suure ja tähtsa asutuse mõjuvõimsa peadirektori isik on olnud saladuses.

Tõsi, kuluaarides spekuleeritakse põhiliselt ühe nimega. Selleks on keskkonnaminister Jaanus Tamkivi erakonnakaaslane Andres Onemar.

"Onemar on võimekas juht," ütlevad ühed. "Ta on otsustaja vend," lisavad teised.

Omal ajal äratas Onemar tähelepanu sellega, kuidas ta heast peast RMK peadirektori kohalt taandus, andes tooli noorukesele Aivar Kallasele.

"Talle tehti külmalt ära," tunnistab nimekas metsandustegelane ja jätkab: "Ta ei tahtnud ka nüüd algul kandideerida. RMK kogemus oli nii valus talle."

Onemari puhul võib minister Tamkivi muretu olla. Mees tirib esialgu igast nurgast logiseva vankri savist kuidagi ikka välja.

Väliselt on peadirektori valimise protsess igati demokraatlik olnud. Kõik, kes soovisid, võisid 14. jaanuariks oma CV ministeeriumi saata.

Esimeses ringis sõelus riigisekretäri juhitav kõrgemate ametnike konkursikomisjon tosinast kandidaadist kolm parimat välja. Kes kolmest favoriidist eile pärastlõunal alanud teisest voorust võitjana väljus, polnud Maalehe trükkimineku hetkeks teada.

"Kui ma oleks tahtnud teha parteilist mängu, siis ma poleks seda ülesannet komisjonile pannud," eitab keskkonnaminister Tamkivi oma erakonnakaaslase eelistamist.

"Ministril on õigus panna kohusetäitja ametisse. Kui see on pool aastat tööga hakkama saanud, tõstetakse ta põhikohaga ametisse. Väga lihtne oleks panna, ei ole mitte mingit probleemi."

Ministril on tuline õigus.

Samas on õigus ka neil, kes ütlevad, et usaldada nii suure mõjujõuga asutust inimese kätte, kes selgub alles paar päeva enne starti, on pöörane risk. Välja arvatud juhul, kui too isik tegelikult juba teada on. Nii või teisiti, riigisekretäri juhitavas komisjonis esindab ministeeriumi selles suuri manöövreid juhtinud kantsler Rita Annus. Ka Annus on oravapartei liige.

Kui kõik õnneks läheb, esitleb minister täna keskpäeval peadirektorit viimaks alluvatele.

Keskkonnaameti peadirektori jutule pääsemiseks tuleb Narva maantee büroohoones mööduda Lauma rinnahoidjate butiigist ja tõusta neljandale korrusele.


Kuidas keskkonnaamet sündis

  • - 14. mai 2008. Minister Jaanus Tamkivi teatab keskkonnateenistuste juhtidega kohtudes kohe algavast suurest reformist, millega plaanitakse liita riiklik looduskaitsekeskus, maakondlikud keskkonnateenistused ja keskkonnainspektsioon üheks suureks keskkonnaametiks. Hiljem asendub keskkonnainspektsioon kiirguskeskusega.
  • - 2. juuni. Minister moodustab 5-liikmelise juhtgrupi, mida hakkab juhtima toonane abiminister Rita Annus. Ministeeriumi haldusala ümberkorraldamise kava peab valmima 31. augustiks.
  • - 25. september. Minister esitleb reformikava valitsusele.
  • - 3. november. Keskkonnaameti loomist hakkab juhtima Jalmar Mandel.
  • - 18. detsember. Riigikogu võtab vastu seaduse, millega luuakse keskkonnaamet. Poolt 68, vastu 10 peamiselt rohelist ja rahvaliitlasest saadikut. Sotsid ei hääleta.
  • - 30. detsember. Riigisekretär kuulutab välja konkursi keskkonnaameti peadirektori ametikohale.
  • - 9. jaanuar 2009. Seadus avaldatakse Riigi Teatajas.
  • - 19. jaanuar. Minister kinnitab keskkonnaameti struktuuri ja koosseisu.
  • - 28. jaanuar. Kõrgemate ametnike komisjon proovib teisel katsel peadirektorit leida.

Allikas: Maaleht


Maaleht vallandas diskussiooni

Pärast seda, kui Peeter Ernits kirjutas läinud suvel Jaanus Tamkivi plaanist luua super-
asutus, vallandus tõeline šokk mitte ainult reformitavate ametnike ja looduskaitsjate seas, vaid ka ministeeriumis endas.

Selgus, et vaid väga kitsas ringis sündinud reformimõte taheti suvepuhkuste varjus vaikselt ellu viia. Ministeeriumis hakati aga otsima patust, kes lekitas ajakirjandusele salaplaani.

Loo mõjul algatasid looduskaitsjad avalikke arutelusid selle üle, kas selline reform on üldse vajalik. Paraku ei lasknud ministeerium end sellest koorist kuidagi häirida vanal heal põhimõttel "Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi".

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare