Lehtede alla piiludes avastas õpetaja sealt umbes väikese sõrme pikkuse pikutava nahkhiire – pisikese ja armsa, nagu ta ise kinnitas. “Ta tegi silmad lahti ja vaatas mind vastu, aga kuskile asja tal küll ei olnud,” rääkis Liise Kallas, kuidas nahkhiir ei lasknud end torkimisest häirida.

“Magas rahulikult sealsamas edasi ja niimoodi terve päeva. Kõik käisid teda lehtede vahelt veidike piilumas, kuid teda see absoluutselt ei häirinud,” kinnitas õpetaja.