Olete õppinud Kiievi Kõrgemas Õhutõrje-Raketiinseneride Sõjakoolis. Kui palju Eestis selliseid mehi veel on, kes suudaks lasta raketisüsteemist Buk?

Mina olen ainus. Soomes on kaks ohvitseri, olen neid mõlemat juhendanud, kui nad Buki kohta diplomitöö kirjutasid. Soomlased on mind selle eest isegi medaliga autasustanud.

Mitu lasku te teinud olete?

Keskmaa raketikompleksiga 14−15.

Mida see Buk endast kujutab?

Selles maa-õhk-raketisüsteemi patareis on neli raketti. Lennuki avastamise hetkest lasuni kulub kõigest 24−27 sekundit.

Sõidu pealt suudab Buk lahingupositsiooni võtta juba viie minuti pärast. Üks patarei võib korraga jälgida 45 sihtmärki. Relvastusse võeti aastal 1976.

Mida Buki radari ekraani ees istuja näeb?

Sa ei näe, milline lennuk lendab. Seal on vaid elektrooniline märk. Mida suurem on tema peegelduspind, seda suurem on märk ekraanil. Kõik.

Boeingu märk on sama suur kui Il-76 oma, millega ukrainlased varustust ja sõdureid veavad, sama suur kui An-28-l.

Nii et parimagi tahtmise juures ei tea, kas märgi taga on sõja- või reisilennuk?

Jah. Olen veendunud, et keegi seda sihilikult ei teinud.

On veel üks fakt, mis sellele viitab. Tavaliselt tulistatakse välja kaks raketti. Seekord lasti välja ainult üks.

Mis edasi saab?

Pärast seda, kui jaam lukustab lennuki oma ekraanil, püüab raketi pea lennukilt peegelduvat kiirgust. Rakett lendab lennuki juurde ja keerab ennast enne plahvatust niimoodi, et killud lendaksid lennuki poole.

17 meetri kaugusel rakett lõhkeb.

Mitu kildu sealt tuleb?

Keskmiselt kuni 20 000.

Need tõidki reislennuki alla?

Jah. Boeingu plahvatus käis pagasiruumi juures.

Kes vajutas päästikule?

Üks “lugupeetud” kindral ütles, et Buk on nii lihtne süsteem, et iga oinas leiab õige nupu, teeb testkontrolli, lukustab lennuki ja saadab vastava info seadeldisele. Ukrainlased räägivad, et kuskil Rostovis õpetati separatistidele see kolme päevaga selgeks.

Ütlete, et see on lamba jutt?

Ma õpetan teid Stingerist kahe päevaga laskma. Pole probleemi.

Aga õppida keskmaaraketi kompleksi kolme päevaga selgeks, see pole võimalik. Me õppisime seda sõjakoolis kuus-seitse kuud.

Järelikult…

Leiti meeskond, maksti raha, mehed tegid asja ära ja lahkusid.

Palju mehi vaja on?

Neli-viis teevad selle ära. Isegi neli, kui on väga hästi välja õpetatud.

Ühe tsiviillennuki allatulistamiseks kogu kompleksi vaja ei ole. Tegelikult piisab isegi ühest laskeseadeldisest ja sihtimisjaamast, kus radar peal.

Kust need mehed tulid?

Väljaõppinud meeskond palgati kas Ukrainas või toodi Venemaalt.

Palju selliseid mehi Ukrainas on?

Mina tean vähemalt 20 spetsialisti, kes võivad iga hetk minna ja asja ära teha.

Enne Gruusia−Venemaa sõda müüs Ukraina president Viktor Juštšenko võileivahinna eest hulga Buki komplekte oma sõbrale Mihheil Saakašvilile.

Kui lahingutegevus pihta hakkas, ei istunud aga Bukis grusiinid. Ma ei ütle, millisest riigist inimesed sinna toodi. Nad tegid oma töö ja kadusid. Mulle rääkisid seda needsamad mehed, kes Gruusias sõdisid.

Milline on üldse võimalus kindlaks teha, kes reisilennuki ikkagi alla tulistas?

Sel juhul, kui kellelgi on selge satelliidipilt. Näete, rakett läks siit ja ajaliselt asi klapib. Mina usun ainult seda, mida oma silmaga näen.

Praegu seda pole?

Ameeriklased räägivad, et kuskil on mingisugused pildid. Aga ütlevad, et ei saa neid avaldada. Meie info tugineb sotsiaalvõrgustikule. No kurat!

Omal ajal pani ka USA erukindral ja poliitik Colin Powell ÜROs laua peale mingeid tõendeid. Pärast öeldi, et sorry, me eksisime. Aga Iraak oli vahepeal maatasa tehtud!

Üks meie lugupeetud inimene ütles, et oi, me ei teadnudki, et õhutõrjeraketid lendavad nii kõrgele. Kuidas nii saab?

Või veel üks näide. Ukraina siseminister Arsen Avakov ütleb: me saime tule korrigeerijad kätte. No kurat, kui lennuk on lukustatud ja rakett läheb, mida sa seal enam korrigeerid. Ega see ei ole suurtükivägi.

Kui asja ei tunne, ära räägi. Mina ei võta kunagi sõna seakasvatuse teemal. Sest ma ei tunne seda ala.

Ma küsin teilt kui raketisüsteemi Buk profilt: kes ikkagi laskis reisilennuki alla?

Mina ei usu, et Venemaa paneks ennast niisuguse löögi alla, et hakkab tooma Buki Ukrainasse. Optilise satelliidi kontrolli ajal ei ole sel mõtet. Ma ei välista seda, aga tõenäosus pole suur.

Samas regioonis, kust lennuk alla tulistati, olid nii separatistide kui ka Ukraina Bukid. Kuu aega tagasi röövisid Luganski nn separatistid Ukraina õhutõrjeväeosa, kus olid Bukid.

Et takistada Vene lennukite tegevust Ukraina õhuruumis, saatis Ukraina kaitseministeerium sinna oma Bukid ja luureradari Kubo. Samasse tsooni oli saadetud kaks Ukraina Su-25t, mis pidid koos Bukiga töötama.

On kaks huvitavat asja.

Ja nimelt?

Kõik tsiviillennukid lendavad teatud koridoris. Need on nagu maanteed õhus. Enne õnnetust andis dispetšer aga Malaisia lennukile korralduse minna sellest umbes tuhat meetrit allapoole.

Aga altpoolt lähenes ukrainlaste Su-25. Kuna Su-25 kabiin ei ole hermeetiline, on tema optimaalne lennukõrgus viis kilomeetrit. Ent kui hermetiseerid kabiini ja annad lendurile hapnikumaski, tõuseb ta kõrgemale…

Äkki tulistati rakett Venemaa territooriumilt?

Välistatud. Buki laskekaugus ei luba seda. Kõrgus jääb eri modifikatsioonidel kuni 20 km ja kaugus 30−40 km piiresse. Järelikult tulistati Ukraina territooriumilt.

Kui satelliidipilti aga pole?

Siis saame laskja teada ainult ühel moel.

Igal raketil on, nagu autolgi, oma VIN-kood: väljalaskeaasta, tehas, number, mis iganes. Mahakukkunud tükkide järgi saavad spetsialistid ütelda, mis raketiga oli tegu. Kas lennuki õhk-õhk-rakett või maa-õhk-rakett.

Aga vaadake, mis hakkas toimuma. Õnnetuspaigale minekut takistati, siis oli seal tulekahju ja Ukraina armee jätkas lahingutegevust. See on jälgede kinnimätsimine.

Ja veel. Kui asi korraldati Venemaa poolt, siis toodi raketid Krimmist ning need on Ukraina armee arvel. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis relvadega suur korralagedus.

Kas ühel päeval jõutakse tõeni?

Kujutage ette, mis juhtuks, kui selguks, et tegu oli Ukraina armee eksliku lasuga. Nii ei saa aga olla. Sellepärast see juurdlus ei vii mitte kuskile. Te näete seda varsti.

Venelased näitasid kohe oma satelliidipildid ette. Seal oli näha, kus asusid lasu hetkel Ukraina armee Bukid. Aga sellest ei räägi meil keegi.

Mis siis meil toimub?

Poliitiliselt on vaja separatistid süüdi jätta. Tõendeid ei ole veel korjatud ja kohtuotsust ei ole, aga juba on kõik kindlad, et Venemaa on süüdi.

Teie seda väita ei saa?

Pange lauale kas või üks fakt. Ma ei ole seda kahjuks näinud.

Venemaad võib süüdistada, et ta ei pane oma piiri kinni. Aga kui sa näed, et naaber peksab naabrit, kas sa vaatad pealt?

Eestlased ei tea, et Venemaa ja Ukraina vahel on 2000 km piiri, aga see ei ole isegi märgistatud ja keegi seda ei valva.

Laskemoon, relvastus tuleb separatistidele üle piiri. Kes seda rahastab? Vene valitsus seda ei tee, aga ka ei takista. Venemaal seisavad tuhanded mahakantud tankid, maksad vanametalli hinna ja saadki endale.

Millega Ukrainas kestvat konflikti võrrelda?

See on ukrainlastele sama, nagu venelaste jaoks oli Tšetšeenia. On võitlejad, kes ei talu Kiievi režiimi. Lisaks on sinna kogunenud hulk palgasõdureid, isegi ingušid. Seal on neid, kes sõdisid Dnestri-äärses vabariigis. Kus raha makstakse, seal nad sõdivad.

Aga Ukraina terviklikkus?

Ukraina on viimase kolme sajandi jooksul kunstlikult kokku klopsitud riik, nagu kolmest tükist kokku õmmeldud tekk. Tükkide annetajate hulgas on nii Lenin kui ka Nikita Hruštšov.

Omal ajal ütles Saksa poliitik Otto von Bismarck: “Kui te tahate Venemaad nõrgestada, rebige tema küljest Ukraina.” Niipea kui algas surve, et Ukraina astuks Euroopa Liitu, rebeneski tekk kolmeks tükiks.

Minu sõbrad Ukrainas, kes kõrgetel ametipostidel, arvavad, et käib hoopis suur geopoliitiline mäng USA versus Venemaa.

Teiseks tuleb arvestada, et tavaliselt Ukraina riigiametnik ei ela oma palgast. Minu õpingukaaslased, kes töötavad Ukraina maksupolitseis, rääkisid neli-viis aastat tagasi, et nad võivad loomult üdini ausad olla, aga peavad varastama. “Kui ma võtan sada grivnat, siis sellest jääb mulle vaid 25,” rääkisid nad. “75 läheb ülesse.”

Terve süsteem on nii üles ehitatud. Mitte sõda, mis seal praegu käib, vaid just see viib Ukraina riigi hukatusele. Minu jaoks on küsimus selles, kuidas seda süsteemi lõhkuda.


Elukäik

Urmas Roosimägi

- Sündinud 18. aprillil 1958 Tallinnas.

- Abielus, kolme poja isa.

Haridus

- Kiievi Kõrgem Õhutõrje- Raketiinseneride Sõjakool 1980.

Töö

- Kaitseväe juhataja kohusetäitja 1999–2000.

- Kaitsejõudude Peastaabi õhutõrjeinspektor 2000–2003.

- Tapa väljaõppekeskuse ja Kirde kaitseringkonna ülem 2004–2008.

- Maaväe staabiülem, maaväe ülema kohusetäitja 2008–2009.

- Tapa vallavolikogu esimees 2009–…

Allikas: ML, Vikipeedia