Igal suvel loen üle kaht raamatut. Esimene on Lauri Pilteri “Lohejas pilv” – suurepäraselt kirjutatud raamat, mille pikad ja looklevad laused taastavad usu eesti kirjandusse. Ja teine on “Vanem Edda” – sealt armastan eriti jumal Loki riiukõnesid, kus ta läheb lihtsalt teiste põhjala jumalate juurde ja paneb nad ürgse vulgaarsusega paika.

Praegu loen Charles Bukowski “Naisi” ja nuputan, milles seisneb kirjanikuna tema olulisus. Kuigi see on lihtsalt ja ladnalt kirjutatud, on selles nii palju nukrust – ja pigem just selles, kuidas tüüp asju endale seletab.
 
Aga “Ungari kirsid” – küsimus on pigem selles, et paljud lähevad ja jäävad, aga sina oled palju kordi läinud ja tagasi tulnud, sellest ka su uus raamat osalt...?

Ilmselt ka jään ära käima ja tagasi tulema, mine tea, võib-olla ka jääma.

Olen muidu suur kodusistuja, mul on pidevalt midagi teha ja selle kõrval ei viitsi ma tihtipeale n-ö korraks linna peal ära käia. Mõne aja möödudes aga tuleb siis minna ja suuremalt, sest kodu on mul väike ja seal olemine viskab millalgi üle.

Liikumisi maailmas on mulle (usutavasti ka teistele) vaja nii selleks, et saada vahepeal veidi lahti iseendast, kui selleks, et ikkagi näha maid ja rahvaid.

Tahaks erinevusi võimalikult palju näha ja mitte iseendasse kinni jääda.

Aga luule sünnib samahästi nii igavusest kui rõõmust, avastamisest kui nukrusest (ja kes teab, millest veel) – kirsside valmimiseks pole selget valemit peale aja ja kasvamise.