Klubisse tuleb kord heinaküün!
Märjamaa vallamajas avati hiljuti vara müügi enampakkumised. Selgus, et ostja leidus vaid kolmele metsamaakinnistule, mis müüdi alghinnaga.
Valgu külas asuv katastriüksus, mis oli müügis koos suurejoonelise nõukogudeaegse klubihoonega, kellegi huvi ei pälvinud.
“Jumal tänatud, et müük luhta läks, ja selles oleme kindlad, et läheb ka edaspidi,” ütleb Valgu küla eakate koori vanem Malle Peramets.
Õnneks ei müüdud
Lauljad ja tantsijad, iganädalased kooskäijad, jutustavad, kuidas nad on ette valmistatud selleks, et klubihoone maha müüakse.
Mullu novembris, kui hoone avamisest möödus 25 aastat, peeti seal ühtlasi lõpupidu. Uksed suleti, kasutajad koliti kõrval asuvasse endise kolhoosi kontorimajja ja eemal pargis asuvasse mõisahoonesse, kus tegutseb Valgu põhikool.
“Nüüd me siin kitsas ruumis tegutseme,” räägivad naised. “Lauluproovi saab teha, aga tantsimiseks on ruumi vähe.” On tantse, kus tagumised paarid peavad uksest välja koridori minema.
Ka külaliste vastuvõtuks pole nüüd kohta. “Esimest korda ei peetud sel suvel külas jaanituld ja jõulupeost saab vaid unistada, sest enam ei ole suurt saali,” kahetsevad naised.
Valla plaan on tegelikult olnud taidlejad (mitu seltskonda lauljaid, tantsijad, näite-
trupp) koondadagi kontorihoonesse, kus praegu tegutseb raamatukogu ja Valgu külaselts, kes
LEADERi raha toel hoonet seltsimajaks ringi ehitab. Remont on pooleli.
Tantsulised leinavad aga ikka oma hiigelsuurt klubihoonet. Jah, muidugi on seda kulukas ülal pidada, aga parema tahtmise korral võinuks minna teisiti.
Tänapäeval oleks võimalik välja mõelda hoopis ökonoomsem küttesüsteem. Kuna maja ehitati 1980. aastatel peale kultuuri- ka spordikeskuseks, leiaks ruumid kindlasti rohkem kasutust.
Raha jääb alevisse
“Eks see ole puudu, et siin pole konkreetset ühte inimest, kes ihu ja hingega selle kõige eest võitleks,” arvavad naised. “Kui võitlejat pole, jääb raha Märjamaa alevisse ja siin perifeerias ei tee keegi midagi.”
Nad jutustavad veidi kibedalt, kuidas neid siis on küll vaja, kui esinemine, ent oma väljasõite korraldavad nad ikka oma raha eest.
Valgu eakad lauljad ja tantsijad on püüdnud klubihoonet kaitsta oma võimaluste piires. Nad kirjutasid vallavalitsusele kirja, kui ka paar aastat tagasi maja maha müüa taheti.
Tookord oli volikogu seisukoht, et juhul kui ostjat ei leidu, tuleb hoone lammutada, et külla ei tekiks tondilossi.
Nüüdseks on olukord selle võrra muutunud, et lammutada ei tohi. Ka naaberkülas tegutsev Velise muinsuskaitseselts aitas kaasa, nõnda et hoone on kuulutatud XX sajandi ehituskunsti märkimisväärseks näiteks, mida tuleb säilitada.
‘Mis tuleks teha, et nõukogudeaegne tähelepanuväärse arhitektuuriga hoone püsiks ja leiaks kasutust ka tänapäeval, kui maainimesi on nõukogude ajaga võrreldes märksa vähem?
Lauljanaised pakuvad kõigepealt, et kui üldse müüa, siis hästi odavalt – nii oleks ostjalootust rohkem ja ostjal jääks rohkem raha investeeringuteks, mida hoone ilmselgelt palju vajab.
Mis funktsioon sel majal aga veel olla võiks? “Eks ta kord heinapakkide hoidlaks jääb või toob Raikküla Farmer sinna peeglite vahele oma loomad sisse,” pakuvad taidlejad.
Tegelikult on neil mõne kohaliku ettevõtjaga olnud juttugi, et ostku ise maja ära. Üks põllumajandustootja öelnud, et ainus, milleks ta nii suurt hoonet vajaks, võiks olla kombainikuur – kui seinad ümber, ei pääse vargad ligi.
“Spaa tuleks teha – vesi ja liiv,” pakutakse juturingis.
See taaskasutus...
Märjamaa valla majandusosakonna juhataja Margus Vaher pakub mainitutele lisaks veel spordimaja (läbi kahe korruse ulatuv saal on projekteeritud nii, et sobib pidudeks, kontsertideks, teatriks, aga ka suurteks spordivõistlusteks) ja hotelli.
“Tegelikult saaks sinna teha mida iganes,” ütleb Vaher, kelle sõnul on klubihoone nüüd küll müügist maas, kuid kord kindlasti pakutakse jälle võimalikele ostjatele välja.
Valla kultuurinõunik Tõnu Mesila kirjeldab, kuidas hoone hõredaks muutunud seinad sooja ei pea ja nendib, et eks tahtmise taga maja tingimata klubihoonena säilitada ole eelkõige ikka harjumuse jõud.
“Vald ei jõua hoonet ülal pidada ja kohaliku kultuurielu keskuseks kujuneb hoopis kontorihoone, mida praegu külaselts seltsimajaks ringi ehitab,” kommenteerib ta. “Suurim kaotus on suur saal, mida mujal hoonetes pole, kuid samas on sedagi vaja läinud vaid paar korda aastas.”
Valgu eakatega peetud murekõnelusega samal ajal võttis oma nädalast tööd Raplas kokku töörühm, kes käib linnast linna, et arutada tühjaks jäänud hoonete taaskasutamise võimalusi.
Selle liikumise kodulehelt (eestvedaja on Hollandi linnauurijate grupp Failed Architecture) saab lugeda vastuolu nentimist, et tegutsetud on linnades, kuid muidugi on niisuguseid probleemseid hooneid palju rohkem maal…
