Kodupaiga ilu saab kroonides hinnata
Tallinna Ülikooli rekreatsiooniteaduste osakond lõpetab praegu koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga Jägala joa vaate tinglikku hindamist rahasse. Küsitluseks valitud inimestele näidatakse joa pilti praeguse loodusliku veehulgaga, ja veehulgaga, mis jääb alles siis, kui Jägala hüdroelektrijaam tööle hakkab. Kui palju on inimesed nõus maksma praeguse vaate säilitamise eest?
Vastustest kujuneb summa, mida teades on otsustajatel kergem kaaluda, kas elektrijaamast tulev majanduslik kasu ikka kaalub ilusa vaate üles.
Mujal maailmas on selline hindamismeetod populaarne ja aktsepteeritud kohtuski.
* * *
Rekreatsiooniteaduste osakonna juhataja MART REIMANN, paistab, et Eestis osatakse praegu hinnata eelkõige majanduslikku kasu.
Eesti on oma arenguga sealmaal. Näiteks laulva revolutsiooni ajal ei kurtnud meist keegi, et tal on prügimägi vms maja taga. Siis oli küsimus hoopis, kas Eesti Vabariik tuleb. Nüüd vaatame ja tähtsustame majandusnäitajaid - kui need on korras, on kõik justkui hästi.
Puhkeväärtuste tähtsustamine on Eestis praegu veel vähearenenud riigi tasemel, kes võitleb elementaarse majandusliku toimetulekuga. Selles seisus on ka omavalitsused ja kohtusüsteem. Näiteks võib tuua Kuusalu valla juhtumi, kus kohus leidis, et puhkemetsa kaitstes ahistavad vallavolikogu ja kohalikud inimesed ettevõtjat, kes seal liiva kaevandada soovib.
Samas näitab Eesti inimarengu aruanne, et kuigi meil on majandusnäitajatega kõik korras, on paljud sotsiaalsed näitajad kehvavõitu, näiteks on meeste keskmine eluiga väga väike. See ka viitab, et riigis on vaja teha otsuseid, mis arvestavad muidki argumente peale majanduslike.
Mujal maailmas kasutatakse juba üsna laialt nn mittemajanduslike väärtuste tinglikku hindamist, et neid väärtusi majanduslike näitajatega kõrvutada. Meil aga arvestavad vallavolikogud või parlament kasuga, mida saab metsast, kaevandamisest jms, puhkeväärtusi peetakse teisejärguliseks.
Kui palju Eesti inimesed on valmis seni hindamatute väärtuste eest maksma?
Me oleme peale Jägala joa uurinud ka, kui palju ollakse valmis maksma kõre kaitsmise eest. Kõigepealt seletame inimestele, mis loom on kõre. Siis küsime, kas ta väärib kaitset ja kui palju ollakse nõus aastas maksma tema säilitamise eest. Osa inimesi ütleb, et nad ei maksaks midagi, mõni maksaks aga isegi paar tuhat krooni ja nii tuleb päris suur summa kokku.
Kelle tellimusel te neid uuringuid teete?
Konkreetset tellimust pole. Mõlemat uuringut teeme vastavalt oma ülikoolide teadussuundadele ja akadeemilisele huvile seda meetodit rakendada.
Kui aga osa inimesi küsib kohe, mis arvele raha kanda, siis üldiselt oli rahvas 1996. aastal, kui esimest korda seda meetodit proovisime, palju heldem. Nüüd seoses Jägala uuringuga on mõned öelnud, et kui ikka ei tea, kuhu see raha täpselt läheb, siis ei annaks midagi.
Nii kõre kui Jägala puhul hõlmab küsitletute valim tervet Eestit. Kui tahaksime aga Kuusalu puhkemetsale tinglikku väärtust leida, peaksime valimi leidma kohaliku kogukonna seast, kuna see mets on kohaliku tähtsusega.
Põhimõtteliselt kõrvutaksime siis tulu, mida vald saaks liiva kaevandamisest, ning puhke- ja emotsionaalset väärtust. Kuusalus on ka vallajuhid metsa säilitamise poolt, aga nii mõneski piirkonnas toetavad volikogu liikmed hoopis arendajaid ja siis lähtub volikogu kergesti ainult majanduslikust tulust.
Mis on lähimad riigid, kus puhkeväärtusi osatakse hinnata?
Absoluutne tipp on Põhjamaad. Tasuks ju mõtelda, miks Põhjamaade majandusnäitajad on paremad kui meil, kuigi inimesed teevad vähem tööd kui eestlased. Töö efektiivsus on seal aga tunduvalt suurem, kuna panustatakse puhkamistingimustesse, sportimisvõimalustesse jne. See on asi, mis ei jõua Eestis veel paljudele kohale.
Kui Põhjamaad on eeskujuks puhkeväärtuste arendamisel, siis USA on hea näide sellest, kuidas väärtusi rahas hinnata.
Kas USA kohtutes aktsepteeritakse puhkeväärtuste tinglikku rahaväärtust?
Jah, see on päris arvestatav näitaja. Ja kohtutel on, millele otsust tehes toetuda.
Kui mõtlen oma kodupaigale, siis tahaksin savikaevanduse ärahoidmiseks maksta miljon krooni, kuigi mul seda pole. Kuidas te küsitletavaid reaalsuse piirides hoiate?
Inimesed lihtsalt on reaalsuse piirides. Väga suurt summat pakuvad tegelikult üksikud. Enamasti pakutakse 25, 50 ja 100 krooni, ka 1000.
Selle metoodika kriitikud on öelnud, et küsitlustega selgitatud summa pole ju täpne, aga meetod näitabki ära tendentsid. Igal juhul annab see otsustajatele argumendid, mille põhjal saab nn arendajale näiteks ütelda: jah, te tooksite meile sellist majanduslikku tulu, aga rahvas arvab, et tulu sellest paigast on hoopis niisugune.
Kaevandus ei pruugi alati olla puhkemajanduse vastand. Näiteks Kohtla-Nõmme endisel kaevandusalal on Ida-Virumaa parimad suusarajad. Kui Kuusalu männimetsas oleks väike liivakarjäär, kuhu pärast tekiks järveke, siis kaevandus isegi suurendaks hiljem selle ala puhkeväärtust, aga praegu soovitud karjääri mastaabid on liiga suured.
Oletagem, et Eestis telliks teilt keegi sellise töö ja läheks kohtusse objekti tingliku väärtusega. Mida meie kohtunikud teeksid?
Eesti kohtupraktika on ses osas pea olematu. Ma ei julge midagi ennustada.
Üks asi on USA kohus, kes saab toetuda paljudele kohtulahenditele, mis puhkeväärtusega seoses on olemas, ja teine asi meie kohus, kus näiteks ka moraalse kahju juhtumitest on pigem hoidutud. Mitteutilitaarseid väärtusi hinnatakse meil liiga vähe.
Kas võib tekitada vajaduse sellise hindamise järele, et aina rohkem linnastunud inimesi on hakanud rohkem loodust väärtustama?
Meie materialistlikus ja samas demokraatlikus maailmas on vajadus võrrelda ja otsuseid kaalukamalt põhjendada. Tingliku väärtustamise meetod on just viimasel ajal maailmas populaarseks saanud.
Jutt käib ju väärtustest, mida mõni idealist peab veel enesestmõistetavaks.
Jah, täpselt. Aga aeg on muutunud. Paljud asjad, mis veel kakskümmend aastat tagasi olid enesestmõistetavad, seda kõikidele inimgruppidele enam ei ole.
