Koha sõi tindi ära
"Tinti on jäänud väga väheks," tõdeb Peipsil kevadist katsepüüki tegev Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadur Väino Vaino. Ta teab ka mitut põhjust. Peamine on see, et 2005. aasta koha põlvkond oli väga kõrge arvukusega ja sõi lihtsalt järves tindi ära.
Kohale oli tolle aasta kevad paljunemiseks väga soodne. "Igal kevadel nii ei ole ja seepärast kõiguvad koha põlvkondade tugevused enam kui tuhat korda - mõnel aastal on üle saja miljoni kohamaimu järves, mõnel kõigest miljon."
Koha võimutseb
Vainot huvitab, mida koha nüüd tindi asemel sööb. Arvata võib, et prügikalu kiiska ja väikest särga, kuid kahjuks ka pisikest ahvenat. "Tegelikult söövad nad kõike, ei põlga ka liigikaaslasi."
Teadur lisab, et toidusuhted on järves paigast ära, ei ole enam traditsioonilised.
Vaino osutab paati tõmmatud kaladele, mille seas on samuti koha kõige rohkem. Üldse on paadis seitse-kaheksa liiki kalu. "Koha, latikas, ahven, särg, luts, haug, kiisk," loetleb teadur. Vahel jääb mutnikusse ehk põhjanoota ka mõni üksik tint kinni, aga seekord neid ei olnud, ka rääbist mitte.
Mutniku ehk põhjanoodaga püüavad sel aprillilõpu päeval teadlastele saaki Kallastel asuva ASi Kalameister kalurid. Kuigi mutnikupüüki sel ajal teha ei tohi, on see teaduslikel eesmärkidel ka keeluajal lubatud.
Kalurid müüvad hiljem kala maha ja kannavad raha riigieelarvesse.
"Kuna praegu kalu mutnikupüügiga ei häirita, on nad parves, aga sügisel, kui püük lahti läheb ja oma paarkümmend laeva igaüks paarkümmend loomust päevas välja tõmbab, hirmutab see kalad järves laiali ja nii ei saa kalavarudest enam õiget pilti," põhjendab Vaino, miks tehakse katsepüüki just nüüd.
Suuremaid kontrollpüüke teevad teadlased järve eri paigus Vasknarvast alates kuni Varnjani välja kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Et sügisesed uuringud on tööndusliku püügi ajal, saadakse ka võrreldavaid andmeid.
Teades kalade liigilist koostist, arvukust ja vanust, saavad teadlased anda soovitusi edasiseks püügirežiimiks ning nende arvamusi võetakse kuulda Eesti-Vene kalapüügikomisjoni iga-aastastel läbirääkimistel, kus lepitakse kokku uued püügikvoodid ja -regulatsioonid.
"Meil on hea koostöö ka järve idakaldal töötavate Vene poole teadlastega," märgib Vaino.
Riikidevaheline koostöökomisjon käib koos aastast 1994, nii kaua on ka Vaino Peipsil uuringuid teinud ja vastaskalda teadlastega suhelnud.
Ka rääbist on vähe
Kui kalurid on mutnikust kala paati sikutanud, sorteerivad nad kalad liikide kaupa. Seekord on hea loomus, hinnanguliselt 400 kg ringis.
Vaino loodab, et tint järvest päris ära ei kao ja tuleb tagasi. Selleks saab ka inimene kaasa aidata senisest suurema kohapüügiga.
Mis Peipsi kuldkalakesse rääbisesse puutub, mida samuti on järve väga napilt jäänud, siis seegi ei tulevat koha praeguse kõrge arvukuse juures niipea tagasi.
Rääbise arvukust on kõvasti kahandanud riigikorra vahetuse järel toimunud kontrollimatu röövpüük, sellest enam aga siiski viimase kümne-viieteist aasta soojad talved. "Rääbis koeb hilissügisel ja talvel, ent kui jääd polegi või on seda vähe aega, lööb lainetus marja segamini," räägib Vaino.
Nagu rääbise ja tindiga, nii on ka teiste külmaveeliste kalaliikide siia ja lutsuga Peipsil lood kehvad, soojad talved ei ole soodustanud nende paljunemist.
Kui külmaveeliste kalade olukord välja arvata, peab Vaino Peipsi kalavarude olukorda enam-vähem heaks.
