Kohalike valimiste aasta: kuidas tunda ära udujutte?
Neli aastat tagasi analüüsis ja kommenteeris uurimiskeskus Praxis suuremates omavalitsustes kandideerinute platvorme.
Selgus, et vaid kõige suuremates omavalitsustes (eelkõige Tallinnas) võis erakondade seisukohtades märgata poliitilisi vastandumisi, mis meenutasid maailmavaatelisi vastuolusid üldriiklikul tasemel.
Väiksemates kohtades, isegi Tartus, olid erakonnad peaaegu kõigis asjades ühel meelel.
Kohalikel valimistel arutatakse kohaliku elu praktilist korraldamist ning sel teemal on raske välja mõelda midagi originaalset ja teistest eristuvat.
Selleks aga, et valijale katteta lubadusi jagama ei hakataks ja et kohalik elu ka edaspidi edeneks, soovitavad Praxise eksperdid panna tähele viit peamist asja.
1. Mõjuvõimuga hooplemine
Kui selles osas, mida teha, valitseb konsensus, muutub oluliseks vaidlusteemaks küsimus, kuidas seda teha.
“Märkasime nelja aasta eest, et päris palju oli valimislubadusi stiilis: me toetame, et riik teeks midagi. Seega lubati asju, mis tegelikult ei ole omvalitsuse kontrolli all,” ütleb poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse esimees Annika Uudelepp.
Näiteks kõik erakonnad lubasid Tartusse ERMi, kuid tegelikult ei sõltunud ERMi ehitus omavalitsuse rahast. “Selliste lubaduste puhul ehitakse end võõraste sulgedega,” nendib Uudelepp.
Miks see on ohtlik? Just seepärast, et kui lubadus ei peaks täituma, siis öeldakse: meie tahtsime parimat, aga näete, riik on süüdi ega teinud vajalikke asju.
“Teiseks on see ohtlik võimuhoobade ületrumpamise tõttu. Kui mingi erakond on võimul nii riigis kui omavalitsuses, siis tema jutt sellest, kuidas riik annab toredate asjade tegemiseks toetust, on hulga veenvam kui Toompeal opositsioonis olevate erakondade jutt. Seda võiks nimetada mõjuvõimuga hooplemiseks.”
- Kuidas mõjuvõimuga hooplemist ära tunda?
Tuvasta, kas need asjad, mida erakond või kandidaat teha lubab, on ka tegelikult omavalitsuse kontrolli all.
2. Kujutelm üksildasest romantilisest vallast
Väikestes omavalitsustes kõneleb demograafia selget keelt: inimesi ja seega ka raha jääb üha vähemaks.
Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema. Kui mõni kandidaat lubab koolid, teed ja ujulad ainult oma valla jõududega korda teha ja käigus hoida, on teda põhjust kahtlustada udujutu ajamises.
“Võimule pürgijatelt tuleb küsida, kuidas nad kavatsevad omavalitsuse asju lahendada koostöös teiste omavalitsustega, sest üksi ei saa nad seda teha niikuinii,” sedastab Uudelepp.
Praxise ekspert Hille Hinsberg toob näiteks Riigikontrolli auditi järelduse, et toimetulekuraskustega peredest pärit või asenduskodukohti vajavate laste probleemi ei suuda omavalitsused enamasti üksinda lahendada.
“Neil ei ole spetsialiste, neil ei ole raha, neil ei ole asenduskodukohti, mida lastele pakkuda. Seda saab lahendada vaid koostöös,” ütleb Hinsberg.
Koostöö ei pruugi veel tähendada vajadust kellegagi liituda. Vastupidi: valdade tihe koostöö võib olla ainuke moodus, kuidas praeguseks kujunenud valdu säilitada. Seetõttu tuleb kandidaatidelt nõuda, et nad juba enne võimule saamist omaksid visiooni koostööst naabritega.
“Ma soovitaksin inimestel vaadata ka seda, mida pakutakse naaberomavalitsustes või terves piirkonnas. On ju päevselge, et üks väike haldusüksus ei suuda kõiki lahendusi ise pakkuda,” ütleb Hinsberg. “Näiteks uut ujulat ei pea ehitama nii Türile kui ka Paidesse. Kui selliseid asju valimisprogrammides lubatakse, siis on see maksumaksja raha selge tuulde lennutamine.”
Väga hea tööriist oma koduvalla- või linna võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on Praxise loodud värske veebikeskkond www.kodupilt.ee.
Seal saab võrrelda oma valla näitajaid ja tulemusi raha, hariduse, keskkonna, elanikkonna jms valdkonnas ükskõik millise teise omavalitsuse omaga.
“Saab näiteks vaadata, kui head on laste eksamitulemused võrreldes naabervalla omadega ja millest võivad erinevused olla tingitud − kas õpetajate arvust lapse kohta, eelarve suurusest või millestki muust,” selgitab Hinsberg.
“Tegime portaali selleks, et valijat oleks raskem lollitada,” lisab Uudelepp.
- Kuidas üksildasi romantikuid ära tunda?
Pane tähele, kui kandidaat väidab, et tegemata omavalitsusreformi tõttu peab vald või linn kõigega ise toime tulema.
Ei pea! See, et valdu pole liidetud, ei tähenda, et vallad ei võiks oma ülesandeid koos lahendada juba praegu.
Tunne ära lubadused, mis on liiga suured, et olla jõukohased ühele omavalitsusele.
3. Võidurelvastumine Euroopa raha abil
Praegu käib ELi uue programmperioodi planeerimine. Sügiseks ei ole see protsess nähtavasti veel ühel pool.
“See on selles mõttes ohtlik, et annab võimaluse hämamiseks, nii-öelda võidurelvastumiseks. Igaüks lubab uut ujulat ning sellele lisaks veel kolmandat, neljandat ja viiendat asja tagamõttega, et seda finantseeritakse ELi rahast,” hoiatab Uudelepp.
Piirkondlike toetuste põhimõtete selgitamine sõltub mõistagi rahandusministeeriumist, kuid kandideerijate indu ei pruugi see pidurdada.
Eelmisel programmperioodil oli regionaaltoetuste maht ligikaudu 6 miljardit krooni, lisaks regionaalsed investeeringud teistest valdkondadest.
Kuna ELi eelarvest Eestile mõeldud osa peaks jääma varasemaga võrreldes samasse suurusjärku, siis järelikult on ka nüüd, millele võidu joosta.
Kuid eurorahast võib saada ka omavalitsuste koostööd motiveeriv tegur. Kuna väikestel valdadel on omafinantseeringunõuetega niikuinii raske toime tulla, on mõistlik võidujooksule minna meeskonnana, mitte üksiküritajana.
“Valimisprogrammides võiksime näha seisukohavõtte teemal, missugused on meie piirkonna arengusuunad, mida me tahame arendada muu hulgas ka ELi rahaga. Ja neis võiks pigem mitte olla lihtsalt nimekiri objektidest, millele me hakkame raha taotlema,” ütleb Hinsberg.
- Kuidas võidurelvastujat ära tunda?
Selgita välja lubaduse tegelik hind, sh omafinantseering ning valimisjärgsed ülalpidamiskulud.
Suur roll on selles kohalikul ajakirjandusel, kuid see on jõukohane ka ärksale kodanikule.
Küsi, kui suur on rahataotluse õnnestumise tõenäosus, ning mida kavatsete peale hakata siis, kui taotlus ei õnnestu.
4. Valla võrdsustamine kodumaaga
“Oma vallast kinni hoidmine ei ole patriotism. Patriotism on isamaa-armastus, kodukoht on üks osa isamaast. Kuid paremate teenuste tahtmine ei tähenda veel ebapatritootlikkust,” ütleb Uudelepp, kui jutuks tuleb vastuseis valdade ühinemisele.
Viimastel aastatel on kohalik identiteet pigem tugevnenud kui nõrgenenud. Tekkinud on külaseltsid, inimesed väärtustavad oma päritolu ja ümbruskonda.
Identiteeti määratlev piirkond ei lange juba praegu sageli kokku valla piiridega. “Ei tohiks lasta end lollitada vastandumisele,” soovitab Uudelepp.
Praxise hindamisekspert-projektijuht Katrin Pihor soovitab kandidaatidelt küsida, kuidas kavatsetakse kogukondi kaasata omavalitsuse arendamisse ja juhtimisse ning kuidas kavatsetakse küladele anda võimalusi oma plaanide teostamiseks.
“Praegu on paljudes omavalitsustes suhteliselt suletud mudel, otsuseid langetavad volikogu ja vallavalitsus,” hindab Pihor. “Inimesed ei näe võimalust ise kogukonna arengule kaasa aidata, neile tundub, et keegi teine juhib neid.”
Omavalitsuse sisese koostöö küsimust peaks Pihori sõnul aktiivsemalt tõstatama. Kohalike kogukondade kaasamine ja nendega kas või sellekohase “lepingu” sõlmimine võiks maandada inimeste hirme valdade liitmise suhtes.
Lahendused tuleb kokku leppida ja fikseerida. “Inimestele on vaja kindlustunnet, mis neist saab, kui vallad hakkavad liituma,” ütleb Uudelepp. “Kandidaadid peavad vastama, kuidas tagatakse näiteks metsakülade murede jõudmine vallavõimudeni siis, kui volikogu ei asu enam lähedal.”
Koostöö tegemise ja mõnel juhul ka liitumise vajadus ei lähe üle, rõhutab Uudelepp. Kui neid samme õigel ajal ei astuta, ei kao probleemid iseenesest, vaid hoopis süvenevad.
Võimalus ise probleeme lahendada asendub aga neile järele lohisemisega.
- Kuidas kolkapatriooti ära tunda?
“Minu jaoks oleks väga veenev selline poliitiline jõud, kes ütleks, et me tahaksime pidada dialoogi oma kodanikega ja leida parimad mudelid kohaliku elu korraldamiseks,” lausub Uudelepp. “Mitte selline jõud, kelle põhiline loosung on see, et me ei tee ühtegi muudatust, ei liitu kellegagi, ei pane midagi kinni ega tee lahti, välja arvatud veel paar ujulat, mida me tahame eurorahaga ehitada.”
5. Korruptsiooni mahavaikimine
Väikestes valdades on üldiselt teada, kui võimud on volitusi kuritarvitanud ning näiteks mõne tehingu sokutanud sugulastele või kambajõmmidele.
Kuid väikestes valdades on kodanikel neil teemadel sageli raske rääkida, olgu siis majandusliku sõltuvuse tõttu või lihtsalt inimlike suhete alalhoidmise vajaduse pärast.
“Kuid sellest tuleb rääkida,” kinnitab Uudelepp. “Ainult nii saavad valijad oma järeldusi teha. Kui paistab, et mingi asi ei ole õige, siis tuleb selle kohta küsimusi esitada ja neil teemadel rääkida. Juhul kui lihtsal inimesel on neid küsimusi raske küsida, peavad seda tegema vallavõimude poliitilised vastased.”
- Kuidas korruptanti ära tunda?
Ta kipub valetama.
Kolm küsimust kandidaadile
- Kuidas saate valimistevahelisel ajal teada minu arvamuse valla asjade kohta ja mis te selle arvamusega peale hakkate?
- Mis plaanid on teil valla sissetulekute suurendamiseks või kulude vähendamiseks?
- Milliste naabervaldadega kavatsete hakata koostööd tegema? Mis valdkondades ja kuidas teie seda tegema hakkate?
Allikas: Maaleht
