Ringkonnakohus leidis, et on ebausutav, et siseruumides peetavate koerte haukumine võiks olla sedavõrd vali, et tuua kaasa kaebajate hooneteni leviva müra lubamatult kõrge tasemel. Eelmise aasta statistika näitab, et varjupaigas viibib keskmiselt 14 koera, kellest 4 on alla ühe aasta vanused. Kuivõrd varjupaigas on 26 siseboksi, on ilmne, et kõiki koeri ei peeta õues.

Tallinna linn peab tagama, et varjupaigast lähtuv müra jääb lubatud taseme piiridesse. Selleks on võimalik koeri vajadusel paigutada nii, et nende haukumise negatiivsed mõjud oleksid minimaalsed. Koertega jalutamist varjupaigas asuval jalutusplatsil ja läheduses paikneval looduslikul alal on võimalik korraldada nii, et koerte haukumine ei võimendu ja on ümbruskonna elanikele kõige väiksema mõjuga. Väliaedikutes peetavaid koeri on võimalik paigutada selliselt, et nad ei asu lähestikku või kõrvuti asetsevates boksides.

Ringkonnakohus arvestas esialgse õiguskaitse määruse tühistamisel ka koerte ja nende omanike huvidega. Kui koeraomanik ei tulnud oma koerale koheselt varjupaika järgi, tähendas see siiamaani seda, et koer transporditi mõnda teise Varjupaikade MTÜ opereeritavasse varjupaika Pärnus või Rakveres. Pikk transport võis avaldada negatiivset mõju nii koertele kui ka nende omanikele, kes pidid ootama kuni nende koer tagasi Tallinnasse transporditakse.