Korjad käbi valest kohast, võid saada jama kaela
Nagu igal aastal, varub Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ka sel aastal männikäbisid, et koguda seemnetagavara.
Üks võimalus on korjata RMK seemlatest, mis rajatudki seemnete varumiseks ja kus just praegu käib kibekiire töö.
“Tänavu on käbi ilus, lund vähe ja stressi ka,” kiidab RMK Räpina taimla tööline Asta Kender. Ta küünitab Sõmerpalu taimla mändide ülemiste oksteni ning saab siiski pahmaka lund krae vahele.
Peaasi on korjata!
Samal ajal jalutab ühel Põlvamaa raielangil lihtne koduperenaine, kellele pole käbikorjamine üks tööülesannetest, vaid võimalus lisaraha teenida.
“Mina ei lähe metsa niisama kõndima, lähen, et seal seeni-marju või käibisid korjata,” ütleb Põlvamaa naine, kes soovib jääda anonüümseks, sest kardab ametnikke.
Ta selgitab avameelselt olukorda, mis tuttav ehk teistelegi: naisel on töökoht, kuid palgaga uhkeldada ei saa.
Tal on mees, kes töötu, ning kolm täiskasvanud last, kellest üks õpib ülikoolis. Selleks et ots otsaga kokku tulla, käibki ta metsas käbisid korjamas.
Hind on küllalt hea – ühe liitri käbide eest makstakse üks euro ning temal on juba üle saja liitri kokkuostu viidud.
Sellest koguneb muide vaid liiter seemneid.
Õnnelikku naeratust ta näol aga pole, sest kunagine lihtne töö on muutunud bürokraatiarägastikuks, ning õhtul enne magamaminemist tuleb kõigevägevamat paluda, et ametnikke ei kohtaks.
“Praegune seis on selline, et kui metsas käbi pihku võtad, siis oled juba kurjategija,” võtab naine olukorra kokku.
Põhjus on selles, et 2006. aastast kehtib määrus, mis ütleb, et mets, kust käbisid korjatakse, peab olema vähemalt pool hektarit suur, vähemalt 40 aastat vana, puistu kasvuheadus sellel aga ühe ja kolme vahel.
Männikäbi puhul peab mets koosnema vähemalt pooles ulatuses männist.
Paber enne korda!
Need pole aga lihtsalt reeglid, mis kuskil üles loetud, vaid nende täitmise kohta tuleb enne käbide korjamist saada keskkonnaametist õiend. Kui selgub, et käbisid on korjatud mujalt, tuleb raha tagasi maksta.
Tõsi on aga see, et lisaks õiendiga lankidele on käbisid korjatud ka juhuslikelt tormiga murdunud puudelt.
Põlvamaa naine on nõus tingimusi täitma, aga teda häirib see, et siis, kui tal on õiendid neljale langile, peab ta igalt langilt korjatud käbid panema eraldi kotti ja tähistama eraldi sildiga. Tuule murtud seemnepuude käbid tuleb aga maha jätta vaid seetõttu, et paberit nende kohta pole.
“Mulle tundub, et kõige tähtsam on ikka see, et inimesel oleks hästi keeruline,” võtab naine oma jutu kokku.
Ametnikud näevad aga mure teist külge. “Bürokraatia pool on tõesti keeruline, aga me ei saa teistmoodi,” kostab keskkonnaameti metsaosakonna metsauuenduse peaspetsialist Märt Bratka. “Meil on halb kogemus mullusest, mil oli hea käbiaasta – siis võeti õiendid, aga käbid korjati suvalistest kohtadest.”
Bratka sõnul mindi asjaga lausa niikaugele, et rüüstati noorendikke ning korjati käbisid kohtadest, kust pole võimalik head seemet saada – Peipsi äärest ja rabaservadest.
Ametnik nõustub, et inimesel, kes ise metsaomanik pole, ongi väga keeruline saada õiendit teise mehe metsa peale. “Neil on kõige lihtsam asju ajada RMKga,” soovitab Bratka.
Ta rõhutab, et õiendit on vaja, kui käbisid tahetakse müüa. Kui seemet kogutakse aga enda tarbeks, pole ka õiendit tarvis.
Kui, siis juba hea
Põhjusi, miks käbi päritolu aina terasemalt jälgitakse, on RMK seemnemajanduse tootmisjuhi Alvar Petersoni sõnul tegelikult kaks.
Esiteks toimib üleeuroopaline süsteem, et sertifitseeritud puidu müümiseks on vaja sertifitseeritud seemet. Sellest tulenevalt on kindlaks määratud ka väga selged tingimused, kust käbisid üldse korjata võib.
Teiseks on Petersoni sõnul metsa eluring piisavalt pikk, et kui üldse midagi teha, siis võimalikult hea seemnega
Peterson nõustub, et jätkuvalt annab käbide kogumisel tunda vana mentaliteet, kus käbisid korjati sealt kus juhtub. Sellest tingitult on ka palju segadust ja arusaamatusi.
“Ühest küljest teeb seemnete kogumise raskeks asjaolu, et see kontingent, kes on nõus käbisid korjama, ei suuda hankida vajalikku infot, ka kardetakse paberimajandust,” on Peterson otsekohene. “Teisalt näitab meie kogemus, et osa neist, kes saavad info ja paberitega hakkama, kipuvad ebaausad olema.”
Ta rõhutab, et käbide korjamine pole päris see mis metsas seenel-marjul käimine. Kel aga asja vastu huvi, neil soovitab Peterson pöörduda oma regiooni taimlate eestvedajate poole.
Samas tunnistavad mõlemad ametkonnad, et praegune süsteem ongi mõnevõrra keeruline. Nii seisavad neil ees läbirääkimised süsteemi lihtsustamiseks.
Vaatamata kõigele on käesoleval hooajal üle Eesti kogutud juba 40 000 liitrit männikäbisid, millest saadakse ca 240 kilo seemet. Kuusekäbisid tänavu ei koguta, sest neid pole.
RMK aastane keskmine vajadus on umbes 1000 kilo männiseemet ja 300–500 kilo kuuseseemet.
