“Kriminaalne Eesti” – avatud toimikud teleekraanil

Saatesari “Kriminaalne Eesti”, mis on TV 3 eetris kolmapäeviti kl 21, annab ülevaate Eestis viimasel kümnendil enim kõneainet pakkunud kuritegudest. Iga osaga tuuakse vaatajate ette üks kuritegu, mis taastatakse, kaasates sellesse nii uurijaid, prokuröre kui ka tunnistajaid. Kajastamist leiavad narkoga, korruptsiooniga ja organiseeritud kuritegevusega seotud teod.

Lood põhinevad toimikumaterjalidel, seal olevatel fotodel, video- ja ­audiofailidel. Vajadusel kasutatakse lavastuslikke elemente. Iga saate lõpp näitab ära ka selle, mis konkreetse sündmuse osalistest nüüdseks on saanud.

Toimikute põhjal kirjutavad kuriteod telelugudeks kogenud ajakirjanikud Raul Ranne ja Janar Filippov Eesti Ekspressist. Saatejuht ja toimetaja on Allan Muuk.

***

Allan Muuk, kust tuli üldse mõte panna Eesti kriminaalsetest sündmustest kokku saatesari?

Mõte hakata sellist telesaadet tegema on idanenud juba mitu aastat. Ajakirjanikuna olen selliste teemadega tegelnud kogu aeg, mis eeldab, et pean olema väga hästi kursis ka prokuratuuri ja politseiuurijate tööga.

Selle kõige käigus on tulnud tõdeda, et paljude juhtumite puhul, mille vastu on suurem avalik huvi, ei saa protsessi osalised alati pärast esimese astme kohtulahendit suurt midagi rääkida, kuna suure tõenäosusega läheb protsess järgmistes astmetes edasi. Pärast riigikohtu lahendit on aga toimik nii-öelda avanenud ja siis saab seal olevate materjalide põhjal hulga avameelsemalt kõnelda.

Üldjuhul sisaldab iga kriminaalasi palju huvitavaid nüansse, mida kohe alguses kindlasti avaldada ei saa. On olemas korralik meeskond, kes selliste teemadega väga hästi kursis on, ja nii see algas.

Millised on selle hooaja suuremad lood?

Kõigepealt sai eetrivalmis sari “Eluaegsed”, mida juhtis endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt. Vaatluse all olid ainult eluaegsete vangide toimepandud kuriteod. Sealt edasi valmis juba projekt “Kriminaalne Eesti” TV 3 vahendusel.

Iga juhtum on omapärane ja nõuab erinevat lähenemist. Kindlasti on head lood lähiminevikust, mille sündmusi ka televaatajad hästi mäletavad.

Näiteks üsna pea jõuab eetrisse lugu pealtnäha korralike noormeeste muutumisest kurjategijateks. 2001. aasta aprilli lõpul ilmestas Eesti meediat vendade Paalbergide vägistamisjuhtum Harjumaal, kus kasuisa juurde metsatallu veeti kaks alaealist tütarlast.

Kindlasti peaks palju põnevust pakkuma 2009. aasta augusti alguses Tallinnas Tammsaare pargis aset leidnud tapmine, mida hakati tituleerima “Miljonäri poja” juhtumiks, kuna kuriteo pani toime elektroonikaärimehe Juri Monogarovi poeg Deniss Monogarov.

Sari toob ekraanile veel päris mitmed lood meie kohtupraktika lähiminevikust.

Mismoodi sellesse sarja lugusid valitakse?

See on meeskonnatöö. Lood valitakse sarja kogu meeskonnaga. Igaüks pakub välja oma ideed, siis arutatakse omavahel ja tehakse valik.

Töö käigus võib muidugi ette tulla ka muutusi. Mõni kuum asi jõuab lõpuni, mõnda ei saa lihtsalt tehnilistel põhjustel teha või pole võimalik kohe asjaosalistelt intervjuusid saada. Paljudel juhtudel kammitseb meid ka bürokraatia.

Kuidas jõuavad teieni eksklusiivsed ­video- ja muud materjalid?

Video- ja audio­materjali olemasolu ongi üks põhilisi kriteeriume, mis loo ekraanile toob. Nendest tingimustest lähtume kõigepealt.

Vähesed teavad, et tegelikult on iga toimiku juures selliseid uurimismaterjale. Reeglina saab neid kasutada alles siis, kui juhtum on lõpetatud. Mida uuem on kriminaalasi, seda parem võib olla see materjal. Ka uurimisorganid arenevad ju kogu aeg. Ka TV 3 enda arhiivis on palju igasugust pildimaterjali säilinud. Aidanud on meid muidugi politsei, kus samuti on foto- ja videomaterjali.

Kes on need inimesed, kes kuuluvad “Kriminaalse Eesti” meeskonda?

Meeskond on suurte kogemustega. Lood kirjutavad toimikute põhjal valmis ja tunnistajatega läbirääkimisi peavad Janar Filippov ja Raul Ranne Eesti Ekspressist. Pildi ja teksti sätib kokku ning vormistab saateks Margus Jõemägi, kes on teinud selliseid saateid nagu “Kuritöö ja karistus” ning “Tõejäljed”. Operaator on Kalle Kross, teksti loeb sisse Kaido Veermäe, minu asi on kogu seda seltskonda suunata ja vaadata, et tähtaegadest kinni peetaks, et kogu meeskond saaks ladusalt tööd teha. Iga saate puhul ka väiksemaid abistajaid.

Kui sageli on teid isiklikult ähvardatud, et mõnest kuriteofaktist vaikiksite?

Ähvardatud on, aga vaid siis, kui sai “Eluaegseid” tehtud. Otsisime Andres Anveltiga üht võttepaika, kui järsku seisime jahipüssi toru ees. Kõik lahenes õnnelikult.

Palju on aga kõneldud sellest, et üks või teine inimene pole süüdi. Paraku seda meie ei otsusta. On antud soovitusi, kellest või millest saadet teha.

Kas selline sari ei õhuta kuri­töödele?

Ma ei usu. See saatesari on ikkagi ühe või teise kuriteo süvaanalüüs, kuidas mingi sündmuseni või isikuni jõuti, samuti on see omamoodi tunnustus uurimisorganite tööle.

Mida see sari õpetab?

Ta näitab, kuidas üht või teist kuritegu avastatakse. Ka seda, et ükskõik kui hästi sa ka ei üritaks kuritegu varjata, varem või hiljem jõutakse ikka jälile ning asi lahendatakse. Näitab seda ka, kuhu on meie uurimisorganid arenenud. Võib näiteks väita, et meie kohtuekspertiisi baas on kindlasti maailma tipptasemel.

Kui turvaline on Eestis elada?

Ma arvan, et Eestis on turvaline elada. Turvalisus on suuresti ka meie kõigi endi teha. Politsei paraku igale poole ei jõua. Aastatega on aga olukord kindlasti paremaks muutunud. Loodan, et see nii ka jääb.