Krõpsutootja kirjeldab elu maal: aasta jooksul käis mind kontrollimas 22 VTA inspektorit
Võrumaal mahedaid marjakrõpse, mahla ja moosi tootva Taarapõllu talu peremehe Edgar Koltsi värvikas kirjeldus väikeettevõtja tragikoomilisest elust pani toiduliidu aastakonverentsil saalitäie kuulajaid pisarateni naerma ja pakkus tõsist konkurentsi püstijalakomöödia vallas.
Edgar Kolts: “Proovisin teha erinevaid asju, kuid üks hetk vaatasin, et aiandusega ei tegele keegi, istutasin siis endale 20 000 sõstrapõõsast. Kui need hakkasid kandma oli lõbus – koolilapsed tulid korjama, kokkuostja sõitis õuele ja raha maksti peo peale. Mõtlesin, et teen õiget asja.
Järgmine aasta vaatan, et kokkuostjat pole kusagil. Salvest ja Felix ei osta kohalikke marju, nemad kasutavad odavat kontsentraati. Tagatipuks tuli Poolast sisse must sõstar, mis oli poole odavam kui minu marjakorjamine. Vaatasin, et olen täitsa plindris.
Hakkasin mahla aurutama. Kelder sai juba täis. Läksin laatadele müüma. Kui kolm pudelit sain müüdud, oli hea meel. Tartus Lõunakeskuse juures asuv putka võttis terve kasti! Olin õnnelik. Siis tuli veterinaar- ja toiduamet (VTA) ja ütles, et mu köök ei ole tunnustatud ja võin 18 000 krooni trahvi saada. Täitsa jama! Olin esimene, kes taotles koduköögi tunnustamise.
Siis vaatasin, et mahe on trend ja tunnistasin istanduse mahedaks. Hakkasin mahetooteid tegema. Mul kasvasid vaid sõstrad, kuid ümberringi olid metsamarjad. VTA ütles, et metsamustikad ei ole mahedad. Pidin EL-ist mingi paberi saama selle kohta, et mets on mahe. Metsas on teatud alad mahedaks tunnistatud ja pean iga korjajaga sõlmima lepingu, et ta korjab just sealt. Mul on 150 korjajat, nii et kujutage ette seda paberipahna! Lisaks pidin võtma metskonnast paberi selle kohta, et mets on väetamata.
Eelmise aasta jooksul käis mind kontrollimas 22 VTA inspektorit. Neid ei huvitanud mitte marjade korjamine, vaid see, kuidas paberid liiguvad. Samas ei teadnud keegi, kuidas need paberid peaksid liikuma. Nii et lõime ise oma süsteemi.
Maal on ikka rotte ja paneme nende vastu mürki. Just siis, kui üks inspektor tuli, oli üks rott mürki söönud ja ära surnud! Inspektor küsis, et mis me laibaga teeme. Ma vastasin, et matan maha. Tema ütles, et ei, maha matta ei tohi, peab viima Väike-Maarjasse ja võtma selle kohta tõendi, et rott on utiliseeritud.
Vähe sellest! Hakkasime tegema ka maheküpsiseid, kus kasutame mahemune. Inspektor küsis, et mida me teeme munakoortega. Ütlesin, et viime põllule. Tema ütles, et ei tohi, see on loomne jääde ja on vaja Väike-Maarjas utiliseerida.
Ega tootmises ei ole kõik asjad naljakad ka, tööd on palju.”
Vaata ka fotosid sellest, kuidas käib marjakrõpsude ja mahlade tootmine Taarapõllu talus:
