Kui kaugel teedest ja rannikust inimesed elavad?
Mida kaugemale teest, seda hõredamaks asutus muutub. Kui teede läheduses, kuni 1 kilomeetri kaugusel teest, on elanike keskmine asustustihedus 111 inimest ruutkilomeetril, siis 1–2 kilomeetri kaugusel on keskmine tihedus enam kui kolm korda väiksem — vaid 30 inimest ruutkilomeetril, kirjutab statistikablogis statistikaameti peaspetsialist Ülle Valgma.
Teedest kaugenedes väheneb elanike arv järsult. Põhi- ja tugimaanteedest kaugemal kui 5 kilomeetrit elab vaid 6% rahvastikust. Võrreldes 2000. aastaga on teede vahetus läheduses (ühe kilomeetri raadiuses) elavate inimeste arv vähenenud peaaegu 2% ning 1–5 km raadiuses sellevõrra suurenenud. Üsna sarnaselt väheneb asustustihedus ka raudteedest kaugenemisel.
Kui vaadata elanike paiknemist Läänemere ranniku suhtes selgub, et kõige enam inimesi elab rannikust ühe-kahe kilomeetri kaugusel – 158 559. Sellesse kaugusesse jäävad ka mõne suure linna magalarajoonid, mis tõenäoliselt põhjustavadki elanike arvu suurenemise rannikust kaugenemisel. Maarahvastiku arv väheneb rannikust eemaldudes ühtlaselt. Ranniku mõju hääbub kuuenda kilomeetri juures, sealt edasi on rahvaarvu muutus kilomeetrite järgi üsna ühtlane ja tõenäoliselt hakkavad elukohavalikut mõjutama teised tegurid. Rannikulähedase kuue kilomeetri sees elab 46% elanikest. Suur osa neist elab mereäärsetes linnades Tallinnas, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares jm. 2000. aasta rahvaloendusega võrreldes on rannikupiirkonnas elavate inimeste arv suurenenud 2%. Täpsem analüüs näitab, et elanike arv on suurenenud just mereäärsel esimesel kilomeetril.
Linna piirist kaugenedes elanike keskmine tihedus ruutkilomeetril väheneb. Keskmise tiheduse muutumist linna piirist eemaldudes mõjutavad linnade tagamaal paiknevad alevikud ja väikelinnad.
Peaaegu kõikides Eesti maakonnakeskustes on linnasüdame rahvastikutihedus viimasel kümnendil vähenenud. Vaid Tallinna, Tartu ja Viljandi linnasüdamete rahvastikutihedust võib pidada muutumatuks. Sellised tulemused pärinevad gradientanalüüsist, kus võrreldi keskmise rahvastikutiheduse muutumist linnasüdamest kaugenemisel 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduseandmetel. Linnasüdameks valiti tinglikult linnavalitsuse asukoht ning rahvastikutiheduse muutumist jälgiti 500-meetrise sammuga.
2000. aastate ehitusbuumi ajal toimus vilgas ehitustegevus suurte linnade Tallinna, Tartu ja Pärnu ümber. Sarnane protsess, kuigi madala intensiivsusega on toimunud ka väiksemate maakonnakeskuste naabruses. Analüüsides kahe viimase rahvaloenduse andmeid selgub, et ka kahaneva rahvaarvuga maakonnakeskuste tagamaadel, on rahvastikutihedus paiguti suurenenud. Sellisteks on näiteks Valga ja Paide.
