Kui pärija loobumisavaldust ei anna, saab ta pärandi
Kui praegu kehtiva seaduse järgi peab pärija pärandi saamiseks notarile avalduse tegema, siis uue seaduse järgi, mis hakkab kehtima juba poole aasta pärast ehk järgmise aasta 1. jaanuaril, läheb pärand pärijale üle automaatselt. Mida see tähendab? Kas nüüd ei pea enam notari juures pärandit vormistama?
Pärand läheb üle automaatselt
Praegu kehtiva seaduse järgi läheb pärandvara pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võtab. Pärimismenetlus toimub tavaliselt nii, et üks pärija algatab notari juures pärimismenetluse ning notar annab kõigile pärijatele pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks mõnekuulise tähtaja.
Kui selle aja jooksul ülejäänud pärijad notarile avaldust ei kirjuta, siis nad kaotavad pärimisõiguse. Ebaõiglane on see, et nad kaotavad selle õiguse ka siis, kui nad ei teadnudki pärandaja surmast või vajadusest pärandi saamiseks notari juures avaldus kirjutada.
Notar küll kontrollib andmeid rahvastikuregistrist, kuid selle põhjal ei ole alati võimalik kõiki pärijaid üles leida. Ning pahatahtlik pärija ei proovigi kaaspärijaid otsida, sest nii on tal lootus, et tema pärandiosa suureneb.
Uus seadus asendab pärandvara vastuvõtu süsteemi paljudes Euroopa riikides levinud loobumissüsteemiga: kui pärija ei esita kolme kuu jooksul alates oma pärimisõigusest teada saamisest notarile pärandist loobumise avaldust, siis loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud.
See ei tähenda siiski, et pärast pärandaja surma peab pärija tingimata kolm kuud ootama, sest endiselt võib pärandi vastu võtta otsese tahteavaldusega notari juures.
Kuidas päritakse uue seaduse järgi?
Pärimise aluseks jääb ikka esmalt pärandaja tahe, mis võib olla väljendatud testamendis või pärimislepingus. Testament võib olla nii notariaalne kui ka kodune, kuid eelistada tasub notariaalset testamenti, sest sel juhul on inimese tegelik tahe korrektsesse õiguslikku vormi pandud. Samuti ei lähe notariaalne testament kunagi kaduma, nagu on juhtunud koduste testamentidega.
Kui testamenti ei ole, päritakse seaduse järgi. Ka selles suhtes ei toimu mingeid põhimõttelisi muudatusi.
Inimese surma korral algatab huvitatud isik pärimismenetluse. Huvitatud isikuks on eelkõige pärija ise, kuid uuendusena võib menetluse algatada ka muu huvitatud isik (nt omavalitsus või korteriühistu). Menetluse alustamisest teavitatakse pärijaid kirjalikult ning avaldatakse teade Ametlikes Teadaannetes.
Kui teadet ei õnnestu mõnele pärijale isiklikult edastada, avaldab notar selle pärija leidmiseks nimelise üleskutse - see suurendab tunduvalt võimalust, et inimene oma õigustest teada saab.
Notari roll pärimismenetluses
Pärijad saavad kogu pärandvara ühisteks omanikeks, ja selleks, et konkreetseid esemeid jagama hakata, tuleb pärandvara üheskoos ära jagada. Nii peavad pärijad asjad omavahel selgeks tegema enne, kui nad näiteks pärandatut tükikaupa maha müüma asuvad.
Tõsi, ka uus seadus ei saa anda täit garantiid, et kõik pärijad pärimismenetlusest teada saavad. Kuid uue seaduse järgi on sellisel pärijal võimalik oma pärandiosa teistelt pärijatelt ka hiljem välja nõuda. Pärijal tekib seetõttu huvi teised pärijad üles otsida ja neid nende õigustest teavitada.
Pärimismenetlust viib endiselt läbi notar. Ning kuigi uue seaduse järgi ei pea pärandi vastuvõtmiseks tingimata notari juurde minema, on pärijal sageli ikkagi vaja notariaalselt tõestatud pärimistunnistust, et kolmandatele isikutele oma pärijaks olekut tõendada.
Erinevalt veel kehtivast seadusest ei kajasta pärimistunnistus enam päritava vara koosseisu, vaid sellel märgitakse ainult pärijad ja nende pärandiosade suurus. Seega ei ole vaja minna uuesti notari juurde uue tunnistuse järele, kui selgub, et mõni pärandajale kuulunud varaline õigus on tunnistuselt välja jäänud. Samuti ei ole pärimismenetluses vaja lahendada vaidlusi selle üle, kas mingi ese ikka kuulus pärandajale või mitte.
Ehkki pärija võiks huvi tunda, millistest õigustest ja kohustustest tema pärandiosa koosneb, ei pea ta tingimata ise kõike välja uurima. Notar teeb päringud kõikidesse Eesti vararegistritesse ja pankadesse ning annab vastustest pärijale teada.
Senine praktika, kus pärimisõiguse tunnistusele pannakse kirja kogu pärandaja teadaolev vara, on eksitav. See jätab mulje, et päritakse ainult tunnistusel nimetatud õigused ja kohustused. Tegelikult lähevad ka praegu pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, sõltumata sellest, kas pärija neist pärandit vastu võttes teadis või mitte.
Justiitsministeeriumi nõunik VAIKE MURUMETS
Järgneb
