Kuidas Arumäe, Leito ja Kallas ajalugu tegid
Heino Arumäe räägib, et ta viis küll Rahva Häälde kogu MRP salaprotokollide materjali, aga toimetus ei pidanud võimalikuks seda tervikuna avaldada.
"Pean austusega meenutama Siim Kallast, keda ma tol ajal isiklikult ei tundnud, aga pärast käsitluse ilmumist avaldas ta toimetuses protesti, nõudes, miks ajalehte ei jõudnud ikkagi kogu protokoll koos kommentaaridega," mäletab Arumäe.
Ta sai pärast 1987. aastal ilmunud ettevaatlikku käsitlust mitmelt venemeelselt inimeselt kurje kirju teemal, kuidas ta julgeb Nõukogude Liidu välispoliitikat kahtluse alla seada. Samas ei võtnud Arumäega kordagi ühendust näiteks KGB. "Hiljem kuulsin, et Toomas Leito pidi küll keskkomitees käima aru andmas," lisab ajaloolane.
Aeg ei olnud veel küps - Karl Vaino oli pukis, Vaino Väljase tulekuni kulus veel kolmveerand aastat -, kuid sellegipoolest said Rahva Hääle lugejad juba 1987. aasta varasügisel lugeda sala-protokolli esimest, Eestit puudutavat punkti: "Territoriaalse ja poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluval alal tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVLi huvisfääri piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas."
Aasta vältel aga toimus Eestis nii palju pöördelisi sündmusi, et 10.-11. augustil 1988 ei olnud kaheosaline artikkel "Veel kord Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktist. Kommentaariks kunagistele kommentaaridele" enam teab mis kangelastegu. Seekord oli publitseeritud kogu MRP lisaprotokolli tekst ning lisaks valgustatud ausalt Moskva välispoliitika sisu Teise maailmasõja eel.
Kuuldavasti oli just viimane toimetuses teatud kahtlusi äratanud, kuid tänu ajaloodoktor Toomas Karjahärmi positiivsele retsensioonile küsimus lahenes, meenutas Heino Arumäe 2009. aasta Horisondis nr 5.
Rahva Hääl maailma uudisteagentuurides
Rahva Hääle toimetus jäi rahule. Suured rahvusvahelised uudisteagentuurid nimetasid Arumäe artikleid esimeseks MRP salaprotokolli publitseeringuks NSV Liidu ametlikus trükiväljaandes.
Heino Arumäe ütleb, et ta isegi imestab, et inimesed viitsisid nii hoolega tema pikka, kaheosalist artiklit lugeda. Aga seda loeti, sest pärast tänavu 25 aasta juubelit tähistava kaksikartikli ilmumist sai ta väga sooja tagasisidet. "Näitasin seda enne ka paarile heale sõbrale. Nad küsisid, et kas ma ei karda.
Olin just pensionile jäänud ega muretsenud enam tagajärgede pärast. Pealegi oli aastaga olukord riigis väga palju muutunud.
1988. aasta suve jooksul oli toimunud nii suur murrang ühiskondlikus teadvuses, masside suhtumises, aga samas olid ka jõustruktuurid kaotanud oma enesekindluse.
Keskkomitee funktsionäärid olid kaotanud pinna jalge alt. Nad ei saanud enam aru, mis on lubatud, mis keelatud. Võimuladviku enesekindlus oli murenenud. Kirjasõnas võis juba julgelt erinevaid asju käsitleda," kõneleb Arumäe.
Euroopa Komisjoni asepresident, toonane Rahva Hääle asetoimetaja Siim Kallas ütleb vanu aegu meenutades, et see oli nii tema kui toimetuse jaoks väga põnev ja romantiline aeg. Leht loeti alati kaanest kaaneni läbi. "Arumäe artiklid olid suureks sündmuseks. Seda teemat vedas osakonnajuhataja Uno Lehepuu, väga sügavate teadmistega ja väga aus inimene.
Otsused avaldamise kohta tegi peatoimetaja Toomas Leito, kes sai varakult aru kiiresti muutuvast ajast. Ta oli ka väga hea toimetaja. Sai aru, mis on hea lugu ja mis mitte.
Arvan, et ta ei kooskõlastanud lugude avaldamist mitte kellegagi. Vastasel juhul oleks ilmumine olnud küsitav. Peamine oli faktitäpsus. Kui faktid olid õiged, oli lugu kaitstav," rõhutab Kallas.
Parteijuhtidega kooskõlastamine jäi ära
Kooskõlastamise vajaduse all ei pidanud Kallas silmas Glavlitti. "Tsensuur oli väga tagasi tōmmanud. Ma ei mäleta üldse, et Glavlit selliste asjadega oleks tegelnud," lisab ta.
Toonane Rahva Hääle peatoimetaja Toomas Leito ütleb, et kui 1987. aastal oli Rahva Hääl veel üsna stagneerunud, siis aasta hiljem sisuliselt vaba ajaleht.
Originaalist ei teadvat nemad midagi," märgib Leito.
See oli tema väitel periood, mil võis juba praktiliselt kõigest kirjutada. "See on ajaloolisest aspektist olulisem sündmus kui emotsionaalse poole pealt. Seda, et pärast artiklite ilmumist oleks toimetusse tulvanud kirjade laviin ja massilisi telefonikõnesid, ei olnud. Lõppude lõpuks oli see ju väga keeruline tekst tavainimese jaoks," lisab Leito.
Toomas Leito kinnitab, et enne Heino Arumäe artiklite ilmumist tema EKP Keskkomitee esimese sekretäri Vaino Väljase jutul ei käinud ega kooskõlastanud tekste üldse kellegagi. "Kas Väljas võis ikkagi nende ilmumisest teada... Ma ei tea. Igatahes kuulsin, et pärast nende avaldamist oli keskkomitee Moskvaga kontaktis, teavitades Mihhail Gorbatšovi sellise materjali ilmumisest," mäletab Leito.
Glavlit võis 1988. aastal keelata sõjalennukite arvu avaldamise, kuid poliitilistesse asjadesse enam oma nina ei toppinud. "KGB reaktsioonist ei tea ma üldse mitte midagi," märgib ajakirjandusjuht Leito.
Heino Arumäe
- Sündis 21. augustil 1928 Mäetaguse vallas.
- Lõpetas Jõhvi keskkooli 1948, õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu aastatel 1948-1953.
- 1959. aastal asus tööle Ajaloo Instituuti, kus kaitses kandidaadiväitekirja ja edutati kapitalismiperioodi ajaloo sektori juhatajaks. Oli selles ametis 1990. aastani, jätkates seejärel tööd vanemteaduri ja grandihoidjana. 1987 kaitstud doktoritöö keskendus Eesti välispoliitikale aastail 1920-1940.
KÜLLO ARJAKAS
ajaloolane
Augustiks 1988 oli Eesti ajaloo valgete laikude täiskirjutamiseks tehtud aasta jagu tublit tööd. Kõne alla võeti järjest Jakob Hurt ja ärkamisaeg, siis pastor Villem Reiman, järgnevalt sai rääkida juba Jüri Vilmsist. Ta oli küll Eesti riigi loojate seas, aga hukkus märtrina, toonaste teadmiste järgi varakevadel 1918 sakslaste käe läbi.
Evald Laasi avaldas 1987. aasta hilissügisel pommartikli 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse sõjateest ja 1941. aasta küüditamisest.
Ajaloolaste seas liikus kumu, et EKP Keskkomitee propaganda- ja ideoloogiaosakond on ulatusliku glasnosti (avalikustamise) lainel kõik teemad "vabaks andnud", v.a Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokoll. See oli otseselt poliitiline küsimus.
Mingeid nihkeid ja ridade vahel ütlemisi oli varemgi. Näiteks mais 1987 läks trükki Juhan Kahki ja Karl Siilivase "Eesti NSV ajalugu. Populaarne ülevaade". 1939. aasta kohta kirjutati, et NSV Liidu valitsus "nõudis Saksa valitsuselt (mittekallaletungi)lepingu sõlmimise vältimatu eeltingimusena NSV Liidu ajalooliste ja strateegiliste huvide tunnustamist" (lk 145). Tõde jäi küll kirjutamata, ent teadliku lugeja jaoks oli seegi väike samm edasi. Raamatu 1984. aasta esmatrükis ei saanud lubada isegi mitte sellist "avalikustamist".
MRP oli mõistagi NSV Liidu ajaloolastele valus teema. Raske öelda, kes neist teadis tegelikku ajalugu ja kes läks kaasa ametliku retoorikaga, et MRP salaprotokolli pole olemas, sest selle originaali pole leitud. Kindlasti on tähendusrikas, et just 16. augustil 1988 toimus Moskvas uudisteagentuuris APN NSV Liidu tuntud ajaloolaste pressikonverents. APNi juhatuse esimees teatas, et Lääne ajakirjanduses avaldatud dokumente, sh MRP lisaprotokolli originaali pole leitud vaatamata NSV Liidu arhiivides tehtud väga intensiivsele tööle.
