Võimalusel eelistada hiljem õitsvaid sorte ja liike (nt luuviljalised õitsevad varem kui õunapuud). Taimede külmakindlusele tuleb kasuks õige ja korralik agrotehnika ja mingil määral ka taimede karastamine. Jälgida, et soojalembeseid taimi ei istutataks avamaale liiga vara. Arvestama peab sellega, et mõned taimed taluvad nullilähedast temperatuuri päris hästi (sibul, porgand, spinat, nuikapsas), teistele (kurk, tomat, uba, kõrvits) võib saatuslikuks saada juba temperatuuri langemine alla +5°C. Neile peaks ööpäevane keskmine temperatuur olema vähemalt +10°C. Ennetava abinõuna tuleb arvesse kasvuhoone köetavaks ümberehitamine ja ka nn biokütusega soe lava. Enne lava paikapanekut peenramaa rajamisel kaevata maasse sõnnikut (kihi paksus võib olla kuni 70cm), mis hiljem lagunemise-kõdunemise käigus hakkab soojust eraldama küttes sedasi maad ja lavaalust.

Öökülmade tulekust annab loodus ise märku - õhtu on tavaliselt tuulevaikne, taevas selge, õhutemperatuur alaneb kiiresti, õuest kaovad ka tülikad verd imevad putukad. Nüüd tuleb vaid olla hoolas ja õigel ajal tegutsedes saab suurema kahju ära hoida. Selleks on mitmeid võimalusi, igal omad vead ja head. Ideaalvariant oleks nende kombineeritud kasutamine.

Vihmutamine (kastmine, pritsimine)
See on tõhus, kuid üsna töömahukas abi külma vastu, eeldades kastmissüsteemide olemasolu. Väikeaias piisab ka korralikust taimepritsist ja hädapärast ka kastekannust (viljapuid tõsi küll sellega ei kasta ja veepiisad on natuke liiga suured). Vihmutamist tuleks alustada kardetava öökülma saabudes mõni tund enne päikesetõusu, mil õues on veel paar kraadi sooja. Päikesetõusu ajal on tavaliselt temperatuur kõige madalam. Vihmutamist tuleks jätkata umbes pooletunniste vahedega kuni hommikuni, mil õhutemperatuur on taas plussis. Vesi jäätub taimedel, tekkinud veekirme kaitseb kudesid külmumise eest. Ja kui päike on kõrgel ja õhk soojeneb, hoiab jääkirme kiire ülessulamise eest kaitstes sedasi taimi. Eriti tõhus viljapuude, marjapõõsaste ja maasikate kaitsmisel nende õitsemise ja viljaalgmete moodustamise ajal. Edukalt saab sedasi vältida külmakahjustusi ka lilledel ja köögiviljaaias.

Katmine
Kui kastmine eeldab varajast tõusmist, siis katmisega on veidi lihtsam. Eeldusel, et on oodata öökülma, saab õhtul kõik külmaõrnad taimed kinni katta ja kate alles hommikul õhu soojenedes eemaldada. Üksikute taimede katmiseks sobivad ajalehe- ja kiletuutud, tagurpidi pealepandud ämbrid ja erinevad lillepotid. Suuremaid alasid (kasvuhoone, kiletunnelid, peenra- ja maasikamaa jne) on mugavam katta kattelooriga. Loomulikult võib katmiseks ära kasutada kõik vanad voodilinad, puuvillased kardinad jms kangad. Jälgida vaid, et pealepandava katte raskus taimedele liiga ei teeks (mõistlik oleks tekitada mingi karkass või raamistik). Lavadele võib katteks peale visata õlematid või vanad kartulikotid. Katmine on tülikas või võimatu, kui puud-põõsad on suured ja kõrged.

Suitsu tegemine ehk suitsukate
Eeldatava öökülma saabudes süüdatakse lehe või prahihunnikud selliselt, et tekiks piisav kogus suitsu, mis aitab ära hoida külmakahjustusi. Suits aeglustab soojuse kiirgumist maapinnalt. Hunnikuid, mis suitsu annaksid peaks olema 3-4tk/1000m2. Võte sobib siis, kui temperatuur pole väga madal ja ilm on tuulevaikne. Suitsutamist on keeruline teha kallakutega aladel, asulates ja linnade väikeaedades on aga keelatud.

Kütmine
Eeldab spetsiaalsete küttesüsteemide olemasolu. Kütmise miinuseks on see, et kasutada saab vaid kasvuhoones, mitte kogu aias ja kütmine on ka üsna kulukas. Kuid sellest hoolimata on kasvuhoones stabiilse temperatuuri hoidjana väga tõhus abivahend öökülmade vastu. Kui kasvuhoone kütmise võimalus puudub, saab hädapärast öökülmi tõrjuda ka täidetud kuumavee anumatega. Kuuma veega täidetud nõud toimivad kui soojad radiaatorid. Eeldab aga võimalust saada piisavalt kuuma vett ja suuremate (al 15l) mahutite olemasolu. Kuumaveemahutid tuleks asetada kasvuhoone välisserva, et takistada külma õhu ligipääsu.